Mount Rinjani on Lomboki põhjaosas asuv vulkaan ja Indoneesia kõrguselt teine mägi (3726 m). Rinjani vulkaanimatk on üks tuntumaid ja nõudlikumaid matku Indoneesias ning ühtlasi Lomboki üks suurimaid tõmbenumbreid.

Matk viib kõrgele mägedesse ja kraatri servale, kust avanevad vaated kraatrijärvele, vulkaanimaastikule ja ümbritsevatele orgudele. Kui otsid Lombokil tõeliselt võimsat looduselamust ja oled heas füüsilises vormis, siis on Rinjani vulkaanimatk kogemus, mille soovitan enda reisiplaani lisada.

Selles blogipostituses jagan oma ausat kogemust 2-päevasest Rinjani vulkaanimatkast: millise matka valisime, millal on parim aeg matkamiseks ja kui rase see tegelikult oli.

👉 Kui otsid rohkem reisiinfot Lomboki kohta, siis vaata ka postitusi Lombok praktiline reisiinfo ja tegevused ja Lomboki saare lõunaosa Kuta: rannad, kaugtöö ja tegevused

---

Kui sa mind veel Instagramis ei jälgi, siis soovitan seda teha, kuna seal jagan rohkem ja jooksvalt oma reisidest. Pane follow @hiieliinreisib. Lomboki postitused: Lomoboki kokkuvõte, Mount Rinjani vulkaanimatk, Mount Rinjani video, diginomaadi rutiin Kutas, Guru cafe Kutas.

2-päevane Rinjani vulkaanimatk Lombokil

Kuidas sündis otsus Rinjani vulkaanimatkale minna

Otsus Rinjani vulkaanimatkale minna sündis vaid umbes nädal enne matka. Pärast Acatenango vulkaanimatka Guatemalas 2025. aasta märtsis oli Rinjani meil juba mõnda aega mõttes, kuid olime kuulnud mitmelt poolt, et detsembri algus ei ole selleks parim aeg võimaliku vihma ja kehvemate ilmastikuolude tõttu. Samas, teiste turistidega rääkides jäi mulje, et matk on siiski tehtav ning detsembri ilm veel täiesti okei. Seetõttu otsustasime ikkagi matka teha.

👉 Vaata Instagrami lühivideot minu ja Janise Rinjani matkast siit.

Valisime 2-päevase Rinjani vulkaanimatka, sest ei tahtnud tööpäevi kasutada (tegime terve Lomboki aja kaugtööd – loe sellest siin). Samuti soovitati ilma tõttu detsembris pigem lühemalt varianti. Ideaaltingimustes oleksime pigem valinud 3-päevase variandi, mis viib lisaks tipule ka kraatrijärve äärde, kuid seekord tundus lühem variant mõistlikum ja realistlikum valik.

Millal Rinjani matk toimub ja millal mitte

Parim aeg Rinjani matkaks on kuiv hooaeg (mai–september). Sel ajal on taevas tavaliselt selge ja rada kuiv. Samal ajal on ka kõige rohkem rahvast ja rada on üsna tolmune.

Jaanuarist märtsini, mis on vihmaperioodi tipp, matku ei toimu, sest rajad on liiga libedad ja ohtlikud. Sel ajal saab teha teisi lühemaid matkasid Rinjani külgedel (vaata variante siit).

Üleminekuperioodidel ehk aprillis, oktoobris, novembris ja detsembri alguses on matkamine samuti võimalik, kuid ilm võib olla muutlikum ning pilvisus ja vihm sagedasemad. Üldiselt on hommikuti selgem ja alates lõunast pilvisem ning vihmasem.

Meie matk oli detsembri alguses ja ilmaga meil vedas. Mõlemal päeval saime küll veidi vihma, aga üldiselt oli ilm hea. Meil vedas, sest õhtul oli ilm üsna selge ja saime ilusat päikeseloojangut ning kraatrivaadet nautida. Tipputõusul oli samuti ilm üsna hea. Sel perioodil on ilm üsna suur loterii, aga enda kogemuse põhjal tasub ikkagi minna. Positiivse poole pealt polnud rada nii tolmune nagu suvisel hooajal.

Kui pikka ja millist matka valida

Rinjani vulkaanimatkadel on mitu erinevat varianti ning valik sõltub eelkõige ajast, füüsilisest vormist ja sellest, mida kogemuselt ootad. Kõige levinumad on 2- ja 3-päevased matkad, kuid olemas on ka lühemad ja alternatiivsed variandid.

• 2-päevane matk tipuga. Kõige populaarsem valik. Matk viib Rinjani tippu, ööbitakse kraatri serval ning teisel päeval tehakse varajane tiputõus ja laskumine tagasi. Sobib neile, kel on piiratud aeg, kuid kes tahavad kogeda Rinjani kõige ikoonilisemat osa. Füüsiliselt nõudlik. Meie valik!
• 2-päevane matk ilma tiputõusuta. Hea alternatiiv neile, kes ei soovi öist ja väga järsku tiputõusu, kuid tahavad siiski kogeda Rinjani loodust ja kraatri serva. Tavaliselt jõutakse kraatri äärde, ööbitakse seal ning nauditakse vaateid ilma tippu ronimata. Füüsiliselt lihtsam variant.
• 3-päevane matk. Kõige terviklikum kogemus. Lisaks tipule viib see variant ka kraatrijärve (Segara Anak) ja kuumaveeallikate juurde. Sobib neile, kel on rohkem aega ja kes tahavad näha Rinjani mitmekesisemat poolt. Kui mul oleks rohkem aega olnud, oleksin selle valinud. Füüsiliselt kõige raskem.
• Pikemad või alternatiivsed matkad. Mõned korraldajad pakuvad ka 4-päevaseid või muid marsruute, mis sobivad pigem kogenud matkajatele.

Kõik Rinjani matkad toimuvad kohustuslikult giidiga ning korraldajad aitavad valida sobiva variandi vastavalt hooajale ja tingimustele. Erinevaid variante saab näha siit.

Korraldus ja giid

Rinjanile minek on kohustuslikult giidiga. Sinna saab minna nii grupi kui ka privaatse tuuriga.

Janise tehtud eeltöö põhjal valisime korraldajaks Authentic Rinjani. Meil oli eratuur ja meiega olid kaasas üks giid ja kaks porterit, kes kandsid kogu varustuse ning valmistasid toitu. Meil poleks ka grupituuri vastu midagi olnud, kuid samas siis ei tea kunagi, mis tempoga teised liiguvad. Tee peal tutvusime aga mitmete teiste gruppide liikmetega – isegi ühe Eestis elava välismaallasega.

Soovitan väga soojalt Authentic Rinjani firmat – ettevõtte omanik on ise endine giid, nüüd väga püüdlik ettevõtja, kes ehitas ise kogu veebilehe ning küsis agaralt tagasisidet. Kogu korraldus oli professionaalne.

Meie giid oli päris naljakas 27-aastane noormees. Temaga sai maha peetud huvitavaid vestluseid. Kuna oleme üsna kiired matkajad, oli tal kohati raske meie tempos püsida. Mõnel lõigul liikusime isegi kiiremini ja jõudsime tippu esimestena. Porterid olid omaette vaatamisväärsus – nad liiguvad mäel uskumatult kiiresti, sageli plätudes, kandes samal ajal telke, toitu ja varustust. Samuti panevad nad üles telgi ja teevad kõik toidukorrad. Ise pidime kandma kaasas ainult enda riideid, varustust ja pudelit vett. Seega tegelikult on see üsna luksuslik matkamine.

Rinjani 2-päevane vulkaanimatk päevade kaupa

Matk algab Sembalunist. Öö enne matka algust tuleb veeta kas Sembalunis või sealt umbes 40-minutilise sõidu kaugusel asuvas Senaru külas, mille ümber on mitu koske. Meie valisime viimase (majutus Pondok Guru Bakti Cottage). Päev enne matka tuli autojuht Kutasse vastu ja viis Senarusse. Seal ootas meid tuuri korraldaja, kes tutvustas järgnevate päevade plaani. Õhtul käisime veel paari kose juures.

1. päev: tõus kraatri servale

Matkapäev algas külastusega agentuuri kontorisse, kust oli võimalik vajadusel laenata soojemaid riideid ja varustust. See on täiesti tavapärane, et reisijatel ei ole kogu mägimatkaks vajalik varustus kaasas. Meile anti matkakepid, pealambid, müts ja kindad. Vajadusel oleks saanud ka seljakoti, saapad, jope, vihmakeebi ja muud vajalikku.

Seejärel suundusime matka registreerimispunkti, kus end ametlikult kirja panime, ning kohtusime giidiga värava juures. Sealt algas ka matk ise.

Esimesel päeval oli ees pikk tõus baaslaagrist kuni kraatri servani, kus ööbitakse telkides. Tõus kestab tavaliselt 4–6 tundi. Tee peal on mitmeid puhkekohti ning ka lõunapaus, mille valmistasid porterid. Giidil olid kaasas ka snäkid ja vesi ning meil tuli endal kanda vaid üks veepudel.

Kuni viimase tõusuni oli rada pigem lauge – kulges läbi põllumaade ja metsa. Vahepeal saime veidi vihma, kuid mitte palju. Viimane lõik enne kraatrit oli aga juba järsem, kivise ja ebastabiilse pinnasega. Hea füüsilise vormi korral ei olnud see meile probleem, kuid nägime mitmeid matkalisi, kellele see osa väga raskeks osutus. Ka meie giid jäi kohati maha ning pidime tempos püsides mõnel lõigul edasi liikuma ilma temata.

Kraatri servale jõudsime umbes kell 15.00. Porterid panid kiiresti üles telgi, laua ja toolid ning valmistasid väga rikkaliku õhtusöögi. Õhtu jooksul läks ilm selgemaks ja kraatrijärv avanes täies hiilguses – arvestades vihmaperioodi, oli see tõeline vedamine. Kuna järgmisel hommikul oli väga vara äratus, läksime magama kell 8 õhtul.

2. päev: tiputõus ja pikk laskumine

Teisel päeval algas tõus tippu juba kell 2 öösel. Tippu jõudmine võtab tavaliselt 2–3 tundi, millele järgneb laskumine ning pikk teekond tagasi Sembaluni.

Tippu minek kulgeb mööda järsku mäenõlva, jalge all vulkaaniliiv ja kivid. Kuna kogu tõus toimus kottpimedas, valguseks vaid pealamp, ei olnud tegelikult aru saada, kui järsk see rada on. Alles allatulles nägime, millise serva peal olime kõndinud.

Viimase osa raskust oli meile enne palju rõhutatud. Lisaks on hommikul külm ja väga tuuline, mis teeb olukorra veel keerulisemaks. Tänu samal aastal tehtud Acatenango vulkaanimatkale Guatemalas teadsin enam-vähem, mida oodata. Meie tempo oli üsna kiire ja jõudsime tippu lähedale liiga vara, mistõttu pidime ühe nurga taga umbes 40 minutit ootama. Selle ajaga läks küll väga külmaks.

Minu jaoks ei olnud viimane lõik midagi ülemäära rasket, kuid paljud teised matkajad ütlesid, et see oli nende elu kõige raskem matk. Seega on kõik üsna suhteline, kuid kinnitan – see osa on tõesti järsk. Võrreldes Guatemalas tehtud Acatenango matkaga (nii päikeseloojang kui ka -tõus) tundus Rinjani siiski veidi kergem.

Hommikune vaade tipust oli imeline. Kuigi oli veidi pilves, mida sellel aastaajal võib oodata, oli nähtavus siiski päris hea. Guatemala vaade oli siiski parem.

Pärast umbes 40 minutit tipu nautimist hakkasime tagasi alla liikuma baaslaagrisse. Allatulek mööda kruusa ja vulkaaniliiva oli üsna tüütu, kuigi vaated olid taas suurepärased. Baaslaagris ootas meid järjekordne rikkalik hommikusöök – ausalt öeldes ühed parimad eined kogu Lomboki reisil.

Seejärel algas pikk laskumine alla, mis võttis koos pausidega umbes 3 tundi. Allaminek oli kehale päris koormav, eriti põlvedele ja reite esiosale. Tee peal tegime ka lõunapausi, kus porterid taas süüa valmistasid.

Umbes kell 14.00 olime täielikult all. Meie tempo oli küll üsna kiire. Sealt tuli meile järele auto – seekord kastiauto, mille kastis pidime istuma – ilmselt olime liiga mullased. Sõitsime umbes 40 minutit Senarusse, et oma ülejäänud asjad võtta, ning sealt viis autojuht meid tavalise autoga tagasi Kutasse, mis võttis umbes 3 tundi.

Toit matka ajal

Üks suurimaid üllatusi oli toit. Ausalt öeldes oli see üks parimaid sööke kogu meie Indoneesia reisi jooksul. Iga toidukord sisaldas lisaks ka suurt puuviljavaagent ja valikus olid erinevad joogid (isegi coka zero oli kaasas). Meie giidil olid ka mõned snäkid vahepeatusteks – peamiselt küpsised. Juhul kui tahate midagi tervislikumat, soovitan igaks juhuks midagi kaasa võtta. Üldiselt ei tasu söögiga enda kotti koormata.

Vahepeal tekkis tunne, et sööme rohkem, kui suudame matkates kulutada. Kui tuuri firmat valisime, kiitsid paljud Authentic Rinjani toitu ja see oli ka üks põhjusi, miks nad valisime. Firma omanik ütles, et kuna on ise varem giid olnud, teab, missugused porterid teevad hästi süüa.

Ööbimine

Ööbimine on Rinjani kraatri serval telkides. Seal on neid telke reas päris palju (eriti kõrghooajal).

Telgi, madratsi, magamiskoti kannavad ja panevad üles porterid. Sinna juurde ehitavad nad ka välikäimla ning enda telgi söögivalmistamiseks. Lisaks on olemas õuetoolid ja laud. Ühesõnaga päris luksuslik mägimatka kohta – eriti kui kõik ette ja taha ära tehakse.

Kui raske see matk tegelikult on

Rinjani matka peetakse väga raskeks ja ma ei soovitaks seda, kui muidu trenni ei tee ega matkamas ei käi. Rajal nägime mitmeid inimesi, kellel oli selgelt väga raske.

Valikus on mitmeid erinevaid matkasid – mõned neist natuke kergemad. Seega saab enda tasemele sobiva valida. 3-päevane matk on neist kõige raskem, kuna lisaks minnakse alla kraatrijärve äärde ja uuesti üles kraatrile. 2-päevasel saab valida, kas koos tipuga matka või ilma. Meie valisime 2-päevase matka Rinjani tippu ja kokku tõusumeetreid üle 2700.

Kõige väsitavad ja keerulisem osa on kindlasti pimedas, tuule ja külmaga tipputõus. Samas ka kõige meeldejäävam kogemus. Juhul kui vihma sajab tõusu hommikul, siis sinna ei minna ei saa, kuna see võib olla ohtlik.

Minu jaoks ei olnud matk siiski nii raske, kui olin ette kujutanud. Pigem oli allatulek põlvedele väsitav. Kuival hooajal on kindlasti rada rohkem tolmune. Võrreldes Guatemala Acatenango vulkaanimatkaga tundus Rinjani mulle kergem.

Mida Rinjani vulkaanimatkale kaasa võtta

Rinjani vulkaanimatk on füüsiliselt nõudlik ja ilmast sõltuv, seega tasub varustus hoolikalt läbi mõelda. Kui päevasel ajal on mäel sageli üsna soe, siis õhtuks langeb temperatuur märgatavalt. Tiputõus toimub keset ööd ning seal puhub tihti tugev tuul. Lisaks on ilm mägedes muutlik, mistõttu tuleb vihmaohuga arvestada ka kuival hooajal.

Hea uudis on see, et palju varustust saab korraldaja käest laenata, kuid mõned olulised asjad peaksid kindlasti endal olemas olema.

Kõige olulisem:

• Pealamp – eriti vajalik tippu tõusul pimedas. Pealambi saab korraldaja käest.
• Matkakott (35–50l) – piisavalt ruumi, hea toestus ja reguleeritavad rihmad. Matkakotti saab ka rentida. Mina kasutasin Db Journey Unisex Hugger Backpacks 25l, mis oli natuke liiga väike. Janisel oli väga Dechatlonist pärit väga praktiline NH Escape 32l seljakott, mis oli täpselt paras.
• Matkakepid – väga soovitatav! Rentisime need enda matkakorraldajalt. Kindlasti tasub matkakepid võtta – juba ohutuse mõttes. Sageli näen, et just algajad matkajad neid ei võta.

 Jalanõud ja riided (kihiline riietus!)

• Hea mustriga matkajalatsid – oluline, sest matk on järsk ja pinnas libe. Mina kasutan maktamiseks SALOMON Alphacross 5 Gore-Tex trail running jalanõusid. Mugavad, hea haakuvusega, ilusad ning mitte liiga suured. Lisaks on neid väga lihtne puhastada.
• Lühikesed matkapüksid päevaseks ajaks.
• Pikad matkapüksid ja legginsid. Õhtusel ajal läks väga külmaks ja topeltpüksid olid vajalikud.
• Dri-fit spordiriided – 1-2 särki või maika, pikkade käistega särk.
• Soojem vahekiht – nt fliis või kampsun
• Tuule- ja veekindel jope, vihmapontšo – mina kasutan reisidel alati kokkupakitavat tepitud jopet – hoiab sooja ning pahub hästi igasse pagasisse. Tellida saab siit. Lisaks oli kaasas Rainkiss vihmapontšo, mis on suurepärane reisitarve. See kattis ka seljakoti.
• Müts, kindad ja torusall – neid sai ka rentida, aga soovitan ise kaasa võtta. Torusalli tasub ka näos ees kanda väga tolmustel etappidel, eriti allaminnes. Päevaseks ajaks nokamüts.
• Pikad matkasokid – 2 paari. Teel on palju kiviklibu, mis lühikeste sokkidega on kohe jala all.

Muud soovitused:

• Päikesekreem ja huulepalsam UV-kaitsega.
• WC paber – tasub alati ise igaks juhuks kaasas kanda.
• Märjad salvrätid – pesemisvõimalusi ei ole, sellega sai vähemalt natuke värskendust
• Esmaabikomplekt – villiplaastrid, valuvaigisti.
• Sularaha – snäkke saab rajal osta, samuti on mõned toaletid tasulised.
• Kindle e-luger, kaardid – puhkepausidel ja õhtuti on aega ning väga hea, et tegevust oli kaasas.
• Akupank – matkadel ja reisidel alati oluline. Baaslaagris pole laadimise võimalust.
• Hea kaamera ja telefon – telefonilevi oli üsna nõrk.
• Snäkid -igaks juhuks on alati kasulik mõnu snäkk kotis hoida.

Rinjani vulkaanimatka kokkuvõte

Kokkuvõttes oli see väga äge ja meeldejääv kogemus. Kui oled Lombokil, heas füüsilises vormis ja otsid midagi, mis viib sind päriselt mugavustsoonist välja, siis Rinjani vulkaanimatk on seda väärt. See oli kindlasti üks meie meeldejäävamaid elamusi kogu Indoneesia ja Lomboki reisil.

Guatemala Acatenango vulkaanimatk jättis küll veidi tugevama mulje, kuid Rinjani pakkus omamoodi täiesti teistsugust kogemust ning kokkuvõttes jäime sellega väga rahule.

Loe edasi: seotud postitused ja soovitused

Sulle võivad veel huvi pakkuda postitused

• Lombok, Indoneesia: praktiline reisiinfo ja tegevused
• Lomboki saare lõunaosa Kuta: rannad, kaugtöö ja tegevused
• Bali reisijuht: mida teada enne minekut ja kohapeal olles
• Gili Air – rahulik Lomboki saar

Vaata ka lehte Kasulikud lingid reisimiseks ning postitusi reisi planeerimisest (kindlustus, autorent, pakkimislist) – sealt leiad palju praktilisi tööriistu ja nippe, mis aitavad järgmist reisi paremini ette valmistada.

---

Loodan, et leidsid sellest blogipostitusest kasulikke soovitusi. Kui jah, siis jaga seda ka teistega või märgi mind sotsiaalmeedias (@hiieliinreisib) – mul on alati hea meel teie tagasisidet kuulda! 😊 Lisaküsimuste korral kirjuta enda küsimus kommentaaride alla ja vastan esimesel võimalusel.