Dolomiidid olid mul juba aastaid reisisoovide nimekirjas. Pärast eelmise aasta matka Sloveenias tahtsime Janisega jälle mägedesse ning seekord otsustasime avastada Põhja-Itaalia kõige kuulsama matkapiirkonna.

Veetsime Dolomiitides seitse päeva, tegime kuus väga erinevat matka, proovisime esimest korda via ferratat, ööbisime mägihütis ning lõpetasime reisi Veneetsia ja Veronaga.

Selles postituses jagan meie 10-päevast reisikava, matku, majutusi, kulusid ja praktilisi soovitusi, mis oleksid aidanud ka meil endal reisi palju lihtsamini planeerida.

---

Kui sa mind veel Instagramis ei jälgi, siis soovitan seda teha, kuna seal jagan rohkem ja jooksvalt oma reisidest. Pane follow @hiieliinreisib. Dolomiitide postitused: Val Gardena ja Seceda, Tre Cime ja Cadini di Misurina, Passo Giau – esimene via ferrata, Lago di Sorapis

Dolomiidid: matkareis Põhja-Itaalias

Mis on Dolomiidid?

Dolomiidid on mäestik Põhja-Itaalias, mida peetakse üheks Euroopa kõige kaunimaks mägipiirkonnaks. Siia tullakse eelkõige matkama, rattaga sõitma, ronima ja talvel suusatama.

Kui “tavalistes” Alpides domineerivad ümaramad mäetipud, siis Dolomiidid on tuntud oma järskude, sakiliste lubjakivikaljude poolest. Lisaks mägedele leiab siit türkiissiniseid mägijärvi, rohelisi lilledega kaetud alpiniite, traditsioonilisi mägihütte ning sadu kilomeetreid hästi tähistatud matkaradu. Üks asi, mis mulle eriti meeldis, oli see, kui lihtne on siin matkata. Rajad on suurepäraselt märgistatud ning peaaegu igal pikemal matkal jääb tee peale vähemalt üks mägihütt, kus saab süüa, juua või lihtsalt puhata. Valikut leidub igale tasemele.

2009. aastal lisati Dolomiidid UNESCO maailmapärandi nimistusse nende erakordse looduse ja geoloogilise väärtuse tõttu.

Dolomiitide peamised piirkonnad

Kuna Dolomiidid on väga suur piirkond, tasub enne reisi läbi mõelda, milliseid kohti soovid külastada. Kõige populaarsemad piirkonnad on:

• Val Gardena – üks parimaid piirkondi esmakordseks külastuseks. Siin asuvad näiteks Seceda, Seiser Alm (Alpe di Siusi) ja Sassolungo.
• Cortina d’Ampezzo – hea baas Tre Cime di Lavaredo, Cinque Torri, Lago di Sorapis ja paljude via ferrata radade avastamiseks.
• Alta Badia – tuntud mägikurude, rattaradade ja gurmeerestoranide poolest.
• Val di Funes – kuulus fotogeeniliste kirikute ja Odle mäetippude vaadete poolest.
• Val di Fassa – populaarne nii matkajate kui ka talvel suusatajate seas.

Meie otsustasime nädala jagada kahe peamise piirkonna vahel. Esimesed kolm ööd veetsime Val Gardena orus Selva di Val Gardenas, ühe öö Tre Cime di Lavaredo jalamil hütis ning viimased kolm ööd Cortina d’Ampezzo lähedal.

Dolomiidid: praktiline info reisi planeerimiseks

Kuidas Dolomiitidesse kohale jõuda?

Kõige populaarsemad variandid on lennata Veneetsiasse, Veronasse, Milanosse või Münchenisse ning sealt rendiautoga edasi sõita.

Meie lendasime Tallinnast Wizzairi otselennuga Veneetsiasse. Ostsime ka kahepeale ühe alumise pagasi, et saaks matkakepid kaasa võtta – käsipagasisse neid ei lubata.

Lennujaamast rentisime auto ja sõitsime Val Gardenasse, mis on umbes 3,5 tunni kaugusel. Cortina d’Ampezzosse oleks olnud umbes 2 tundi. Lennujaamast läksid ka bussid Dolomiitide suurematesse linnadesse, aga meie eelistasime ringiliikumisel autot.

Mis on parim aeg Dolomiitides matkamiseks?

Matkahooaeg kestab üldiselt juunist septembri lõpuni.

Juuni

• Mägedes võib kõrgematel radadel veel lund olla.
• Loodus on väga roheline ja alpiniidud õitsevad
• Turiste on vähem kui tipphooajal.

Juuli ja august

• Kõige populaarsem aeg Dolomiitide külastamiseks.
• Kõik mägihütid ja köisraudteed on avatud.
• Ilm on kõige soojem.
• Samas tuleb arvestada suuremate rahvamasside, kõrgemate hindade ning parkimiskohtade eelbroneerimisega.

September

• Üks parimaid kuid matkamiseks.
• Ilm on endiselt enamasti väga hea.
• Turiste on juba märgatavalt vähem.
• Sügisvärvid hakkavad vaikselt välja ilmuma.

Meie käisime juuni lõpus jaanipäeva nädalal ning jäime ajastusega väga rahule. Kõik matkarajad ja köisraudteed olid avatud. Samas ei olnud veel päris tipphooaeg ning enamikus kohtades ei pidanud parkimisi ette broneerima (samas mõnes kohas pidi). Rahvast oli küll populaarsematel radadel omajagu, kuid ilmselt märksa vähem kui juulis või augustis. Lisaks oli ilm väga mõnus – päeval umbes 20-25 kraadi, õhtul veidi jahedam. Samuti saime vihma vähe – enamasti öösel.

Üks asi, millega tasub igal aastaajal arvestada, on mägede kiiresti muutuv ilm. Hommikuti oli enamasti alati päikseline ,aga pärastlõunal jõudis kohale äikesepilv ja tugev vihm. Seetõttu soovitan pikemad matkad alati alustada võimalikult vara hommikul ning vihmajope igaks juhuks seljakotti pakkida.

Transport kohapeal

Auto rentimine

Meie jaoks oli rendiauto Dolomiitides täiesti õige valik ning soovitaksin seda ka enamikele reisijatele. Piirkond on väga suur ning paljud populaarsed matkarajad asuvad üksteisest üsna kaugel. Autoga saad ise otsustada, mis kell teele asud, peatuda vahepeal vaatepunktides ning vajadusel muuta plaane vastavalt ilmale.

Lisaks algavad paljud matkarajad parklatest, kuhu ühistransport ei vii või kuhu bussid sõidavad üsna harva.

Kindlasti tasub arvestada ka parkimistasudega. Populaarsemate matkaradade juures maksab parkimine enamasti 15–30 eurot päevas ning mõnes kohas, näiteks Rifugio Auronzo juures, võib see olla veelgi kallim (40 eurot 12 tunni eest). Mitmel pool tuleb parkimiskoht ka ette broneerida – seda eriti juulis ja augustis.

Meie rentisime auto DiscoverCars platvormi kaudu, mida kasutame reisidel alati, et leida parim hind. Tegemist ei ole autorendifirmaga, vaid vahendaja ja broneerimislehega, mis võrdleb erinevate rendifirmade pakkumisi. Meie rendifirma oli Target Rent. Soovitan alati võtta juurde ka täiskindlustuse, et vältida võimalikke lisakulusid.

Bussid

Kui sa ei soovi autot rentida, on Dolomiitides võimalik väga edukalt liigelda ka bussidega. Eriti hästi toimib ühistransport populaarsemates piirkondades nagu Val Gardena, Alta Badia ja Cortina d’Ampezzo ümbruses.

Paljud matkarajad algavad küladest või köisraudteede juurest, kuhu sõidavad regulaarsed bussid. Kui plaanid veeta kogu puhkuse ühes piirkonnas ja teha sealt päevamatku, saab bussidega väga hästi hakkama. Kui soovid aga meie moodi nädala jooksul külastada nii Val Gardenat, Tre Cime piirkonda kui ka Cortina d’Ampezzot, soovitaksin siiski rendiautot. See annab oluliselt rohkem paindlikkust.

Mitu päeva Dolomiitidesse planeerida?

See sõltub muidugi sellest, kui palju soovid näha ja kui aktiivne puhkus sulle meeldib. Dolomiidid on väga suur piirkond ning kõike ühe reisiga ära näha ei ole võimalik.

Mina soovitaksin planeerida vähemalt nädala, kuid kui aega napib, siis vähemalt viis päeva. Nii ei pea iga päev ühest kohast teise kiirustama, saad teha ka mõne rahulikuma päeva ning ilmastiku tõttu vajadusel plaane ümber mängida. Mägedes võib ilm väga kiiresti muutuda ning alati ei pruugi kõige olulisemaid matku esimesel päeval ette võtta.

Meie veetsime Dolomiitides kokku seitse päeva, millest kuuel käisime matkamas. Selle ajaga jõudsime avastada kahte peamist piirkonda, teha kuus väga erinevat matka, proovida via ferratat ning külastada mitut kuulsat mägijärve. Pärast Dolomiite veetsime veel paar päeva Veneetsia ja Verona ümbruses, mis oli mõnus vaheldus pärast aktiivset matkanädalat.

Kuidas Dolomiitide reisikava kokku panna?

Dolomiitidesse reisi planeerides avastasime Janisega üsna kiiresti, et kõige keerulisem ei ole mitte matkaradade Dolomiitidesse reisi planeerides avastasime Janisega üsna kiiresti, et kõige keerulisem ei ole mitte matkaradade leidmine, vaid otsustada, mida üldse näha ja kuidas marsruut loogiliselt kokku panna. Dolomiidid on suur piirkond ning vaatamisväärsused ja matkad asuvad mitmes erinevas orus. Seetõttu võib üsna palju aega kuluda lihtsalt sellele, et aru saada, mis piirkonnad omavahel kokku sobivad.

Enne reisikava koostamist tasub läbi mõelda mõned olulised küsimused.

• Kas soovid teha hütist hütti matka või ööbid kogu reisi jooksul hotellides ja apartementides?
• Kui heas füüsilises vormis oled ja kui pikki matku soovid teha?
• Kas reisid rendiautoga või kasutad ühistransporti?
• Mitu päeva saad Dolomiitides veeta?
• Kas sinu peamine eesmärk on matkata, külastada vaatekohti või teha mõlemat?
• Kas soovid ööbida kogu reisi jooksul ühes kohas või kasutada mitut erinevat baasi?

Meie alustasime planeerimist sellest, et panime kirja kõik kohad ja matkad, mida kindlasti näha tahtsime. Alles seejärel vaatasime kaardilt nende asukohad üle ning hakkasime otsima loogilisi piirkondi, kus ööbida.

Näiteks asuvad Seceda, Seiser Alm ja Sassolungo üksteisele üsna lähedal ning sobivad hästi ühe majutusbaasi alt avastamiseks Val Gardena piirkonnas. Tre Cime di Lavaredo ja Lago di Braies jäävad aga juba Dolomiitide idaossa. Seetõttu võib olla mõistlik jagada reis mitme ööbimisbaasi vahel.

Meie ööbisime Dolomiitides kolmes erinevas kohas: kolm ööd Selva di Val Gardenas, ühe öö Rifugio Auronzos ning kolm ööd Cortina d’Ampezzo lähedal. Tagantjärele oli see väga hea lahendus. Ei pidanud iga päev kohvreid pakkima, kuid samas ei kulunud ka tunde edasi-tagasi sõitmisele.

Teadsime kohe, et seekord ei taha me teha hütist hütti matka, kuigi eelmisel aastal meeldis meile väga mitmepäevane matk Sloveenia Triglavi rahvuspargis. Oleme küll üsna heas vormis, teeme 4–5 korda nädalas CrossFiti ning oleme varemgi päris ambitsioonikaid matku ette võtnud, kuid seekord tahtsime, et reisil oleks lisaks matkamisele ka puhkuse element. Eesmärk oli teha ilusaid päevamatku, kuid vältida liiga kurnavaid päevi ja vajadust igal õhtul uut majutust otsida.

Samuti olime kindlad, et rendime auto. See andis meile palju rohkem paindlikkust, võimaldas vajadusel ilma järgi plaane muuta ning säästis päris palju aega.

Kui oled peamised vaatamisväärsused välja valinud, tasub alles seejärel hakata otsima majutusi ja koostama päevade kaupa reisikava. Lisaks tasub arvestada sellega, et mägedes on ilm muutlik ning vahel tuleb plaane ümber teha ka viimasel hetkel.

Majutus

Majutus on Dolomiitides üsna kallis ning eriti suve kõrghooajaks broneeritakse paremad kohad mitu kuud ette. Mina alustasin otsingut klassikalistelt lehtedelt nagu Booking.com ja Airbnb, kuid üsna kiiresti selgus, et valik oli üllatavalt väike ning hinnad jäid enamasti 200–300 euro kanti öö kohta.

Kuna plaanisime ööbida Dolomiitides 2-3 erinevas kohas, vaatasin alguses majutusi Val Gardena erinevates külades ja Cortina d’Ampezzo ümbruses. Peagi sain aga aru, et eriti Cortina piirkonnas tasub otsingut laiendada ka linnast veidi kaugemale. Nii leiab märksa parema hinnaga majutusi ning autosõit populaarsete matkaradade juurde ei lähe oluliselt pikemaks.

Lõpuks kasutasin majutuste otsimiseks kõige rohkem hoopis Google Mapsi. Kui mõni koht silma jäi, otsisin selle kodulehe üles ja võtsin otse ühendust. Lisaks leidsin ChatGPT abil ühe üsna vanamoodsa, kuid väga kasuliku Val Gardena majutusportaali (hetkel ei tööta), kus sai sisestada oma kuupäevad ning majutusasutused saatsid ise pakkumisi. Just selle kaudu leidsimegi väga mõnusa korteri Selva di Val Gardenas.

Ühe öö veetsime ka Rifugio Auronzos mägihütis, et olla järgmisel hommikul kohe Tre Cime di Lavaredo matkaraja alguses. See oli küll meie reisi kõige kallim öö inimese kohta, kuid kogemuse mõttes oli see igati väärt.

Panen siia ka kõik majutused, kus peatusime, koos hindadega 2026. aasta juunis (broneerisin märtsis). Meie hinnad olid pigem soodsad aga annavad ehk veidi aimu, millise eelarvega Dolomiitides arvestada.

• Selva di Val Gardena (3 ööd): Apartments Cësa Trafuëi Hind öö kohta 129 €.
• Tre Cime di Lavaredo (1 öö): Rifugio Auronzos Hind öö kohta 180€ kahele kuueses toas, sisaldab õhtu- ja hommikusööki kahele.
• Cortina d’Ampezzo lähedal (3 ööd): Hotel Al Sasso di Stria Hind öö kohta 108 €, sisaldab hommikusööki kahele.
• Mestre, Veneetsia (3 ööd): Airbnb – Home 4 You Hind öö kohta 93 €.

Meie Dolomiitide reisikava

Meie reis kestis kokku 11 päeva ja kava nägi lühidalt välja selline. Pigemalt saab lugeda allpool.

• Päev 1: lend Veneetsiasse ja sõit Val del Gardenasse
• Päev 2: Val Gardena matkarada Seceda
• Päev 3: Compatsch-Mahlknechthütte matk
• Päev 4: Braies järv ja Cadini di Misurina
• Päev 5: Tre Cime di Lavaredo ja sõit Cortinasse
• Päev 6: Passo Giau via ferrata ja Cinque Torri matkad
• Päev 7: Lago di Sorapis matk
• Päev 8: Dolomiitidest lahkumine ja rannapäev Caorles
• Päev 9: Veneetsia
• Päev 10: Verona
• Päev 11: Varahommikul lend Veneetsiast Tallinnasse

1. päev – lend ja sõit Val del Gardenasse

Esimene päev kulus suuresti sõiduks. Alustasime Tallinna lennujaamast, kus Wizzairi 3-tunnine otselend meid Veneetsia Marco Polo lennujaama viis.

Sealt võtsime enda rendiauto, mille DiscoverCars platvormi kaudu olime juba varakult broneerinud. Meie rendifirma Target Rent shuttle buss tuli lennujaama järgi ja viis seal lähedal olevasse esindussalongi.

Kui auto käes, võis alata Sõit Dolomiitide, täpsemalt Val del Gardena suunas. Tee sinna on umbes 3,5 tuni. Kui alguses oli maa lame, siis üsna kähku olime mägede vahel ja vaated olid juba tee peal imelised. Sõit on aeglane, kuna suur osa teest on läbi külade. Tegime ka ühe kohvipeatuse.

Val Gardenas saime kätte enda imearsmsa korteri Apartments Cësa Trafuëi, mis asub Selva külas. Sinna jäime järgmiseks kolmeks ööks peatuma. Väga tore korter kohe keskus, koos köögi ja imearmsa aiaga, kust avanes imeilus vaade. Seal sai ka pärast matkapäevi natuke päikest võtta. Meie kõrval oli kohe ka toidupood, kus õhtu – ja hommikusöögi toiduvarusid täiendasime. Lisaks tegime matkadele kaasa võileibasid.

Õhtu mööduski rahulikult meie aias pokaali veini ja raamatuga.

2. päev: Val Gardena kuulsaim matkarada Seceda

Ööbisime Selva di Val Gardenas ning meie esimene matkapäev viis meid Secedale, mis on üks Dolomiitide tuntumaid vaatepunkte.

Hommikul sõitsime bussiga Santa Cristina külla, mis asub Selvast vaid mõne minuti kaugusel. Sealt väljub Col Raiseri köisraudtee. Kui ööbid piirkonnas, tasub uurida, kas majutus pakub tasuta ühistranspordikaarti. Meie majutus registreeris meid piirkonnas ära ning saime tänu sellele kasutada kohalikke busse tasuta. Muidugi oleks saanud ka Santa Cristinas parkida, kuid see on kallis.

Secedale pääseb ka Ortiseist väljuvate köisraudteedega, mis viivad peaaegu otse Seceda peamise vaatepunkti juurde. Meie otsustasime Col Raiseri kasuks peamiselt hinna tõttu. Col Raiseri edasi-tagasi pilet maksis meie külastuse ajal umbes 40 eurot inimese kohta, samas kui Ortisei kaudu Secedale jõudmine oleks läinud maksma ligi 70 eurot inimese kohta.

Lisaks tahtsime teha korraliku päevamatka, mitte lihtsalt kuulsa vaatepunkti juures ära käia. Ortisei köisraudtee viib sind peaaegu otse Seceda tippu ning paljud külastajad piirduvadki seal vaadete nautimise ja väikese jalutuskäiguga. Col Raiseri tõstukilt alustades sai aga kokku panna pikema ja huvitavama matka. Lisaks tundus, et suurem osa rahvast koondus just Ortisei poolt saabuvate külastajate ümber.

Matkarada ise oli väga ilus ning vaated saatsid meid praktiliselt kogu päeva. Teel jäi ette mitmeid mägihütte, kus sai süüa, juua või lihtsalt puhata. Võrreldes näiteks meie eelmise aasta matkaga Triglavi rahvuspargis tundus kogu kogemus üsna luksuslik. Pigem selline “moodne” matkamine, kus soovi korral ei pea isegi oma toitu kaasa võtma ja pausi ajal saab aperol spritzi või õlut juua.

Kuigi meil olid võileivad kaasas, otsustasime siiski ühe pikema lõunapausi teha. Peatusime Troier Hütte mägihütis, mida meile kohalikud soovitasid. Tellisime kahe peale Dolomiitide ühe tuntuma roa, leivapelmeenid juustutäidisega (canederli), mida serveeriti kapsasalatiga. Väga maitsev oli. Teine tore koht tundus olevat Malga Pieralongia Alm, aga jõudsime sinna üsna hommikul ehk kõht polnud vele tühi. Mida lähemal Secada vaatepuntkile, seda kallim toit tundus.

Rahvast oli rajal päris palju, eriti kuulsa Seceda vaatepunkti juures. Nägime palju lastega peresid, kelle väiksemad lapsed olid vanemate seljas matkakandekottides.

Kokku pidi matka pikkuseks olema umbes 10 kilomeetrit, alguse ja lõpuga Col Raiseri köisraudteejaamas. Meie majutuskoha omaniku soovitusel otsustasime aga tagasiteel teise marsruudi kasuks ning kõndisime tagasi Selvasse. Nii lisandus päevasse veel umbes 6 kilomeetrit ehk kokku 16 kilomeetrit.

Just selleks ajaks hakkas ka korralikult vihma sadama ning lõpuks olime oma esimese, esialgu üsna kergeks planeeritud matkapäeva lõpuks päris väsinud. Ausalt öeldes soovitaksin jääda algse 10-kilomeetrise ringi juurde, sest see lisandunud lõik ei pakkunud midagi väga erilist.

Õhtul tšillisime oma Selva di Val Gardena korteri aias, tegime mõnusa õhtusöögi, lugesime raamatut ja nautisime vaateid. Korralik esimene matkapäev.

Raja info

• Matk: Col Raiser – Secëda – Forcella Pana – Florence Refuge
• Algus: Col Raiseri köisraudtee
• Lõpp: Selva linn (pidi olema Col Raiseri köisraudtee, aga muutsime rada)
• Distants: ~16km (meil); kui alustada ja lõpetada Col Raiseri köisraudtee juures, siis ca 10-12 km.
• Tõus: 553 m
• Raskusaste: lihtne või mõõdukas. Esineb väikseid tõuse ja mõnes kohas on rada kivine

3. päev: Compatsch-Mahlknechthütte matkarada – laugevad lilledega heinamaad ja lehmad

Teisel matkapäeval otsustasime vahelduseks minna veidi vähem tuntud rajale Seiser Almil. Alustasime hommikul kell 8.00 autoga Selva di Val Gardenast, et jõuda Compatschi parklasse kindlasti enne kella 9.00. Sinna saab autoga sõita ainult kuni kella 9ni. Pärast seda suletakse üles viiv tee ning piirkonda pääseb vaid köisraudteega. See on oluliselt kallim variant, samas kui parkimine maksis meie külastuse ajal 30 eurot terve päeva eest.

Compatschi juures on mitu kohvikut, restorani ja väikest poodi. Tegime seal rahulikult hommikukohvi ning alles siis alustasime matka.

Kui eelmisel päeval kõndisime Dolomiitide kõige kuulsamate sakiliste mäetippude vahel, siis seekord oli maastik hoopis teistsugune. Rada kulges läbi roheliste lilledega kaetud heinamaade, kus jalutasid lehmad ning taustal kõrgusid Dolomiitide kaljud. Janis nimetas seda tabavalt “Milka vaadete matkaks”.

Matk ise oli pigem lihtne ja mõnus umbes 16-kilomeetrine jalutuskäik. Olime eelmisest päevast veel veidi väsinud ning just selline rahulikum päev sobis ideaalselt. Vaated ei olnud ehk nii dramaatilised kui Secedal, kuid kogu ümbrus oli kuidagi väga rahulik ja idülliline.

Positiivne üllatus oli ka see, et rahvast oli märksa vähem. Küll aga kohtasime päris palju elektriratastega matkajaid, sest Seiser Alm on ratturite seas väga populaarne. Tee peale jäi ka mitu mägihütti, kus oleks saanud süüa. Meil olid seekord võileivad kaasa tehtud ning leidsime ühe ilusa koha heinamaal, kus lõunat pidada.

Pärast matka tegime Compatschis veel kohvipausi, vaatasime ringi paaris matkatarvete poes ning sõitsime tagasi Selva di Val Gardenasse. Erinevalt hommikusest üles sõitmisest võib alla sõita igal ajal.

---

Õhtul sõitsime umbes 15 minuti kaugusel asuvasse Ortiseisse, mis on samuti üks populaarsemaid peatumispaiku Val Gardena orus. Võrreldes Selvaga on see veidi suurem ja elavam. Seal on palju restorane, baare, kohvikuid ning ka mõned poed.

Meile jättis Ortisei väga sümpaatse mulje. Kui otsid õhtuseks jalutuskäiguks või õhtusöögiks veidi rohkem melu, siis tasub kindlasti läbi astuda.

Raja info

• Matk: Compatsch-Mahlknechthütte
• Algus ja lõpp: Compatsch parkla (30€) – peab olema kohal enne 9:00
• Distants: ~15 km
• Tõus: 556 m
• Raskusaste: lihtne

4. päev: Braies järv ja Cadini di Misurina kuulus vaade

Pärast kolme ööd Val Gardena orus pakkisime asjad kokku ning sõitsime edasi Dolomiitide idaossa. Ees ootas üks öö mägihütis Tre Cime di Lavaredo jalamil, et järgmisel hommikul saaksime alustada matka enne suuremaid rahvamasse.

Matkamise mõttes oli see pigem puhkepäev. Tegime kaks lühemat, umbes 3–4-kilomeetrist jalutuskäiku. Esimese Lago di Braiesi ümber ning teise Cadini di Misurina kuulsasse vaatepunkti.

Lago di Braies

Lago di Braies on türkiissinine mägijärv, mida ümbritsevad metsad ja kõrged mäed. Tegemist on ühe Dolomiitide kõige kuulsama ja külastatavama järvega.

Järve juurde pääseb mugavalt autoga. Ümbruses on kolm parklat, mis suvehooajal täituvad väga kiiresti. Kui plaanid külastada Lago di Braiesi juulis või augustis, tuleb parkimiskoht ette broneerida. Meie käisime juuni lõpus ning siis seda veel vaja ei olnud.

Kuna järve juurde pääsemine ei nõua matkamist, on see väga populaarne. Ausalt öeldes oli see ilmselt kõige turistirohkem koht, mida kogu Dolomiitide reisi jooksul külastasime.

Järve ümber kulgeb umbes 3,5-kilomeetrine matkarada, mille läbimiseks kulub rahulikus tempos umbes tund. Rada on lihtne ning sobib praktiliselt kõigile. Soovitan kindlasti teha terve ring ümber järve, sest kõige ilusamad vaated avanevad just külgedelt. Lisaks jäi seal inimesi märgatavalt vähemaks kui peamise sissepääsu juures.

Soovi korral saab sissepääsu juures rentida ka puupaadi, mis on üks populaarsemaid tegevusi järvel. Seda kinnitas ka meeletult pikk järjekord. Meie otsustasime seekord aerutamata jätta. Olime alles aasta varem Sloveenias Lake Bledil sarnase kogemuse saanud ning ei tundnud, et peaks seda uuesti tegema. Ujumine on Lago di Braiesis keelatud.

Kuigi järv oli kahtlemata ilus, ei jätnud see mulle mingil põhjusel kustumatut muljet. Võib-olla mängis rolli suur rahvamass või see, et kogu koht tundus veidi liiga kommertslik. Julgen isegi öelda, et fotodel mõjub Lago di Braies veidi muljetavaldavamalt kui päriselus. Samas ma kindlasti ei kahetse, et seal käisime, kuna see jäi nagunii tee peale.

Raja info

• Matk: Lake Braies Loop
• Algus ja lõpp: Lake Braies parkla 4
• Distants: ~4 km
• Tõus: 189 m
• Raskusaste: lihtne

Lago di Landro – ujumine mägijärves

Kuna ilm oli soe, tahtsime reisi jooksul kindlasti mõnes mägijärves ujumas käia. Paljudes Dolomiitide järvedes on ujumine aga keelatud. Veidi otsimist ja leidsime Lago di Landro, mis asub Lago di Braiesi lähedal ning kus ujumine on lubatud.

Ka Lago di Landro on imeilus sinakasroheline mägijärv, mida ümbritsevad võimsad mäed. Auto jätsime tee äärde (tasuline) ning sealt tuli umbes viis minutit jalgsi kõndida, et jõuda ujumiskohani. Vaated olid tõesti imelised.

Kahjuks oli ujumisel ka üks suur miinus. Järve põhi oli sisuliselt libe savi, mistõttu oli vette minek ja sealt välja tulek üsna keeruline. Nägime päris mitut inimest libisemas ja kukkumas. Lisaks oli sügavamas vees päris palju vetikaid, mis muutis ujumise veidi ebameeldivaks.

Sellest hoolimata oli mõnus end kuumal päeval korraks värskendada. Kui satud sinna mööda sõitma, tasub peatuda, aga kindlasti pole see ujumiseks kõige ideaalsem koht. Samas ega palju teisi variante ka polnud.

Rifugio Auronzo mägimaja

Edasi sõitsime oma järgmisesse ööbimiskohta, Rifugio Auronzosse, mis asub otse Tre Cime di Lavaredo ja Cadini di Misurina matkaradade alguspunktis. Just seetõttu on see üks Dolomiitide populaarsemaid mägihütte.

Erinevalt paljudest teistest mägihüttidest pääseb Rifugio Auronzosse ka autoga. See teeb sinna jõudmise küll mugavaks, kuid tähendab ka seda, et autentset mägihüti tunnet on veidi vähem ning päevasel ajal liigub seal väga palju inimesi. Õhtuks, kui päevamatkajad lahkuvad, muutub atmosfäär aga hoopis rahulikumaks. Lisaks on vaated hüti ümbruses lihtsalt imelised.

Majutus ei ole seal sugugi odav. Meie maksime ühe öö eest kahele kokku 180 eurot ning ööbisime kuueses narivooditega ühistoas. Hinna sisse kuulus half-board, ehk nii õhtusöök kui ka hommikusöök. Toidud olid väga maitsvad ning portsjonid korralikud.

Nagu mägihüttides tavaks, tuleb voodipesu asemel kasutada oma matkalina ning duši kasutamine maksab eraldi. Meie külastuse ajal maksis dušš 7 eurot ning sooja vett jagus kaheks minutiks.

Selline mägihüti elu tegelikult ongi. Üheks ööks oli see väga äge kogemus ning just paras annus mägimatka tunnet. Samas olin pärast üsna rõõmus, et seekord ei teinud me hütist hütti matka ning saime ülejäänud ööd veeta mugavalt korterites ja hotellides.

Kui soovid Rifugio Auronzos ööbida, soovitan majutuse aegsasti ära broneerida. Broneeringud tehakse e-posti teel ning kontaktandmed leiab hüti kodulehelt.

Parkimine

Rifugio Auronzo juures asuvad parklad on tasulised ning meie külastuse ajal maksis parkimine 40 eurot kuni 12 tunni eest. Kuna veetsime mägihütis ühe öö ja olime parklas kauem kui 12 tundi, tuli meil maksta kokku 80 eurot. See oli ilmselt kõige kallim parkimine, mille eest oleme kunagi maksnud.

See tähendas ka seda, et pidime järgmisel hommikul arvestama parkimisaja lõpuga ning lahkuma enne keskpäeva, et mitte järgmise 12 tunni eest uuesti maksta. Suvehooajal tuleb parkimiskoht kindlasti aegsasti ette broneerida, sest kohtade arv on piiratud ja need võivad kiiresti täis saada. Seda saat thea lehel auronzo.info.

Kui soovid raha säästa, on olemas ka soodsam variant. Auto saab jätta mäe all asuvasse parklasse ning sealt sõidavad regulaarselt bussid Rifugio Auronzo juurde. Kui sa ei plaani mägihütis ööbida, vaid lähed lihtsalt päevamatkale, on see täiesti mõistlik alternatiiv.

Cadini di Misurina vaatepunkt

Kui olime auto Rifugio Auronzo juurde ära parkinud, läksime Cadini di Misurina lühikesele matkarajale. Just viimastel aastatel on see koht sotsiaalmeedia kaudu väga populaarseks saanud tänu oma kitsale mäeharjale ja dramaatilisele mägipanoraamile. Matk algab Rifugio Auronzo juurest ning edasi-tagasi on rada umbes 3,5 kilomeetrit pikk.

Matka tipphetk ongi kuulus kitsas mäehari, kust avanevad vaated Cadini mäetippudele. Kuna tegemist on üsna kitsa kohaga, pääseb sinna korraga pildistama vaid üks seltskond. See tähendab, et enamasti tuleb oma järjekorda oodata.

Meie külastuse ajal tundus järjekord alguses üsna lühike, kuid lõpuks veetsime seal üle tunni. Peamiselt seetõttu, et osa inimesi veetis vaatepunktis väga pikalt aega, tehes kümneid või isegi sadu pilte. Sellist asja polnud me varem ühelgi matkal kogenud.

Õnneks ei olnud meil kiiret, sest ööbisime samas Rifugio Auronzos ja saime rahulikult oma korda oodata. Kui soovid järjekorda vältida, tasub sinna minna kas varahommikul või hilisemal õhtutunnil.

Vaated olid aga igas suunas võimsad ning see oli seda väärt!

Raja info

• Matk: Cadini di Misurina Panoramic Viewpoint via Auronzo Hut
• Algus ja lõpp: Rifugio Auronzo
• Distants: ~3,5 km
• Tõus: 208 m
• Raskusaste: lihtne

5. päev: Dolomiitide üks kuulsamaid matku Tre Cime di Lavaredo

Tre Cime di Lavaredo

Tre Cime di Lavaredo on Dolomiitide üks tuntumaid mäemassiive. Kolmest suurest sakilisest tipust on saanud kogu piirkonna sümbol ning ilmselt ei puudu see vaade ühegi Dolomiitide reisikava inspiratsioonipiltide seast.

Just seetõttu otsustasime ööbida Rifugio Auronzos. Nii saime hommikul rahulikult kell 7 hommikusööki süüa ning kohe pärast seda matkarajale asuda. See oli väga hea otsus, sest suurem osa päevamatkajatest polnud selleks ajaks veel kohale jõudnud.

Võtsime ette klassikalise Tre Cime ringmatka ehk Three Peaks of Lavaredo Loop. Sõltuvalt erinevatest põigetest rajal on selle pikkus umbes 10–12 kilomeetrit ning tegemist on ühe Dolomiitide populaarseima päevamatkaga.

See on üks neid matku, kus kogu aeg on ilus. Iga kurvi taga avaneb uus vaade mägedele, orgudele ja kaljudele ning kordagi ei teki tunnet, et nüüd tuleb lihtsalt kilomeetreid koguda. Tee peale jääb ka mitu mägihütti, kus saab süüa, juua või lihtsalt jalgu puhata.

Meie pidime seekord veidi tempot hoidma, sest parkimise tõttu oli vaja hiljemalt kell 11.30 auto juurde tagasi jõuda, et enne keskpäeva mäest alla sõita. Vastasel juhul oleks tulnud järgmise 12 tunni parkimise eest uuesti maksta.

Kui peaksin nimetama ühe matka, mida Dolomiitides kindlasti teha, oleks Tre Cime di Lavaredo kindlasti seal listis. Ka füüsiliselt pole see eriti raske. Seda peetakse põhjusega üheks piirkonna klassikaks.

Raja info

• Matk: Three Peaks of Lavaredo
• Algus ja lõpp: Rifugio Auronzo
• Distants: 12 km
• Tõus: 581 m
• Raskusaste: mõõdukas

Sõit Cortina d’Ampezzo poole

Pärast matka võtsime suuna Cortina d’Ampezzo poole, sest järgmised kolm ööd peatusime selle lähedal asuvas hotellis.

Enne pikemat sõitu tegime kiire peatuse Misurina järve (Lago di Misurina) ääres. See on üks Dolomiitide kaunimaid mägijärvi, kus selge ilmaga peegelduvad järve pinnalt ümbritsevad mäed ja ajalooline Grand Hotel Misurina. Mõneminutiliseks peatuseks ja pildistamiseks on see ideaalne koht.

Edasi sõitsime Cortina d’Ampezzosse. Võrreldes Selva di Val Gardenaga on Cortina palju elavam ja linnalikum. Tänavatel on rohkelt spordi- ja disainipoode, hubaseid kohvikuid ning restorane. Hinnatase on aga üsna krõbe. Meile meeldisid Val Gardena väikesed mägilinnakesed siiski rohkem, sest need tundusid kuidagi hubasemad ja autentsemad.

Esimene peatus Cortina kandis oli aga hoopis lõunasöök. ChatGPT soovitas meile restorani Baita Resch, mis asub linnast veidi eemal looduse keskel. See osutus tõeliseks heaks leiuks. Vaated olid imeilusad, toit väga maitsev ja hinnad Cortina kohta täiesti mõistlikud. Kui satud sinna kanti, siis soovitan kindlasti läbi põigata.

Ööbimine Cortina lähedel: Hotel Al Sasso di Stria

Meie jaoks oli Cortina eelkõige hea baas järgmiste päevade matkadeks.

Kui hakkasin märtsis majutust otsima, ehmatasin Cortina hotellihindade peale päris ära. Kuna meil oli auto, vaatasime majutust ka ümbruskonnas ning leidsime Hotel Al Sasso di Stria.

Hotell asub umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel Cortinast, ümbritsetud mägedest. Saime toa väga mõistliku hinnaga ning hommikusöök oli samuti hinna sees.

Arvestada tasub sellega, et sinna viivad mägiteed on üsna käänulised, seega ei ole Cortina päris “nurga taga”. Meie jaoks see probleem ei olnud, sest plaanisime niikuinii iga päev autoga liikuda.

Hotell ise meeldis meile väga. Üheks toredaks boonuseks oli nende oma kaev, kust on mägiallikast tulev joogivesi. Janis ütles, et see oli kõige parema maitsega vesi, mida ta oma elus joonud on.

Broneeri Hotel Al Sasso di Stria majutuskoht siit. Kõrghooajal tasub väga aegsasti broneerida!

6. päev: Passo Giau via ferrata ja Cinque Torri 

Via Ferrata Ra Gusela – esimene via ferrata kogemus

Ühel matkapäeval tahtsin kindlasti proovida ka via ferratat, sest eelmise aasta Sloveenia reisist jäi see veidi kripeldama.

Via ferrata tähendab sisuliselt turvatud mägironimisrada. Kaljuseintele on paigaldatud terastrossid, metallastmed ja vajadusel redelid, mille abil saab läbida lõike, kuhu tavalisel matkarajal ei pääseks. Ronija on kogu aeg spetsiaalse varustusega terastrossi külge kinnitatud, mis teeb liikumise oluliselt turvalisemaks.

Kuigi tegemist ei ole päris kaljuronimisega, tasub matkaradu planeerides alati tähele panna, kas rajal on via ferrata lõike. Nende läbimiseks on vajalik spetsiaalne varustus ning ilma selleta rajale minna ei tohi.

Rentisime varustuse eelmisel õhtul Cortina d’Ampezzost. Komplekti, kuhu kuulusid kiiver, rakmed ja via ferrata komplekt, saime hinnaga 23 eurot inimese kohta päevaks.

Esimeseks kogemuseks valisime ühe lihtsama raja, Via Ferrata Ra Gusela – Nuvolau Refuge via Passo Giau. Kuna see oli meile mõlemale esimene via ferrata, tahtsime alustada millestki jõukohasest.

Ausalt öeldes olime eelmisel õhtul natuke elevil ka. Vaatasime YouTube’ist mitu õpetusvideot, et täpselt aru saada, kuidas varustust kasutada ja trossi küljes liikuda. Hommikuks tundsime end juba piisavalt kindlalt ning olime valmis oma esimese via ferrata ette võtma.

Hommikul võtsime suuna Passo Giau poole, mis asus meie majutuskohast Hotel Al Sasso di Stria umbes 40-minutilise autosõidu kaugusel.

Matka algus oli täiesti tavaline. Kõndisime mööda matkarada ülesmäge ning suurema osa ajast rippus via ferrata varustus lihtsalt Janise seljakoti küljes. Mingil hetkel jõudsime aga sildini, mis tähistas via ferrata algust. Panime kiivrid ja rakmed selga, kinnitasime end trossi külge ning ronimine võis alata.

Ja see oli lihtsalt mega äge! Olime mõlemad täiesti vaimustuses. Mulle on ronimisega seotud tegevused alati meeldinud ning via ferrata oli täpselt selline kombinatsioon matkamisest ja väikesest adrenaliinist, mida olin oodanud.

Ainus pettumus oli see, et via ferrata lõik sai liiga kiiresti läbi. Just siis, kui tundsin, et olen süsteemi selgeks saanud ja enesekindlus kasvas, oligi ronimine läbi. Oleksin hea meelega veel edasi läinud. Samas oligi see algajatele mõeldud rada ning esimeseks kogemuseks hea. Kindlasti proovime tulevikus mõnda pikemat ja keerulisemat via ferratat.

Kui kõrgused sind väga hirmutavad, siis seda rada ma siiski ei soovitaks. Kuigi tehniliselt ei olnud see keeruline, oli mõni lõik päris järsk ning kohati tuli liikuda peaaegu vertikaalselt mööda kaljuseina.

Pärast via ferrata lõppu jõudsime Rifugio Nuvolau mägihütti, mis asub otse mäetipus. Autoga sinna ligi ei pääse, kuid soovi korral saab hütini jõuda ka tavalisel matkarajal, ilma via ferratat läbimata.

Tegime seal väikese puhkepausi ning sõime kell kümme hommikul burgerit koos cappuccinoga. Rahvast oli üllatavalt vähe ning sealt avanesid imelised vaated igas suunas.

Cinque Torri

Esialgse plaani järgi oleksime pärast Rifugio Nuvolau peatust pidanud mööda teist rada tagasi alguspunkti laskuma. Kuna enesetunne oli hea ja aega jagus, otsustasime aga matka pikendada ning ühendada selle Cinque Torri rajaga.

Cinque Torri on üks Dolomiitide tuntumaid vaatamisväärsusi. Nimi tähendab “viit torni” ning viitab viiele kõrgele kaljutornile, mille ümber kulgeb lihtne matkarada. Kuna sinna pääseb ka köisraudteega, oli rahvast märksa rohkem kui päeva esimesel poolel.

Tegime rahulikus tempos ringi ümber kaljutornide ning seejärel peatusime lõunaks Rifugio Scoiattolis. Võrreldes hommikuse mägihütiga oli tegemist juba päris restorani moodi kohaga, kus oli mõnus terrass ja hubane atmosfäär.Tellisime kahe peale guljašši polentaga ning magustoiduks õunastruudli. Mõlemad on selles piirkonnas väga levinud road.

Pärast lõunat suundusime mööda teist rada tagasi auto juurde. Nii kujunes kahe matka peale kokku umbes 13-kilomeetrine ring. Via ferrata ise küll palju kilomeetreid ei lisa, kuid kõrgust koguneb seal omajagu.

Vaated olid kogu päeva jooksul lihtsalt suurepärased ning tagantjärele tundub, et Via Ferrata Ra Gusela ja Cinque Torri olid ideaalne kombinatsioon üheks matkapäevaks. Saime korraga natuke adrenaliini, klassikalise Dolomiitide matka kui ka mitu mõnusat peatust mägihüttides.

Kindlasti lahkusime sellelt päevalt ühe väga ägeda kogemuse võrra rikkamana. 

Raja info

• Matk: Via Ferrata Ra Gusela – Nuvolau Refuge via Passo Giau (esimene osa) ja lisaks Cinque Torri juurde ning tagasi
• Algus ja lõpp: Passo Giau
• Distants: 13 km matk (kaks matka kokku ühendatud)
• Tõus: 650 m
• Raskusaste: keskmine

7. päev: Lago di Sorapis

Viimaseks matkapäevaks jätsime Lago di Sorapise, mis oli üks kohti, mida tahtsin Dolomiitides kindlasti näha. Tegemist on ühe piirkonna kuulsama järvega, mis on tuntud oma uskumatult türkiissinise vee poolest. Erilise värvuse annavad järvele liustikest tulevad mineraalid.

Erinevalt Lago di Braiesist, kuhu pääseb otse parklast, tuleb Lago di Sorapise nägemiseks ette võtta korralik matk.

Kõige populaarsem rada algab Passo Tre Crocist ning on edasi-tagasi umbes 12 kilomeetrit. Just seda marsruuti valib enamik külastajaid, mistõttu võib seal kõrghooajal olla väga palju rahvast.

Seetõttu otsustasime valida teistsuguse variandi. Tegime pikema ringmarsruudi (AllTrailsis: Lake Sorapis – Passo Tre Croci via Rifugio Cristallo) ning lähenesime järvele teiselt poolt. Kokku tuli umbes 15 kilomeetrit matka ning lisaks ligi 3 kilomeetrit jalutamist auto juurest rajani ja tagasi. Tõusumeetreid kogunes umbes 950.

Matka esimene pool oli päris tehniline. Rajal oli palju tõusu, kiviseid lõike ning mõned üsna järsud kohad. Algajale ma seda varianti kindlasti ei soovitaks. Samas oligi see põhjus, miks rahvast liikus seal väga vähe ning saime suure osa matkast nautida peaaegu omaette. Vaated olid kogu tee jooksul imelised.

Veel üks suur pluss oli see, et sama rada ei pidanud tagasi laskuma. Ausalt öeldes poleks ma tahtnud neid järsemaid lõike allamäge läbida.

Lago di Sorapis ise oli täpselt nii ilus, nagu fotodel. Kuigi järve ääres oli päris palju inimesi, hajusid nad ümber järve üsna hästi laiali ning rahvamassi tunnet ei tekkinud. Mulle meeldis tunduvalt rohkem kui Braies järv.

Tegime väikese pikniku oma kaasavõetud võileibadega, jalutasime ümber järve ning nautisime vaateid. Ring ümber järve ei ole päris lihtne, sest mõnes kohas tuleb liikuda kitsamal rajal, kuid midagi väga keerulist seal ei olnud.

Tagasi läksime mööda klassikalist Passo Tre Croci rada. Seal oli juba märgatavalt rohkem matkajaid ning saime kinnitust, et meie valitud marsruut oli õige otsus.

Parkimine: meie ei viitsinud sel hommikul väga vara ärgata ning jõudsime alguspunkti umbes kell 9. Õnneks vedas ning leidsime tasuta parkimiskoha umbes 1,5 kilomeetri kaugusel raja algusest.

Ja nagu igal heal matkapäeval, lõpetasime päeva gelatoga. 🍨 Meie lemmikuks sai Da Pó Cortina d’Ampezzos, kus käisime selle reisi jooksul lausa mitu korda. Julgen öelda, et see oli kogu Itaalia reisi parim jäätis.

Raja info

• Matk: Lake Sorapiss – Passo Tre Croci via Rifugio Cristallo
• Algus ja lõpp: Hotel Cristallo, Valbona
• Distants: 15 km matk + 3 km autost rajani ja tagasi
• Tõus: 950 m
• Raskusaste: raske (esimene pool)

8. päev: Dolomiitidest lahkumine ja rannapäev Caorles

Sellega sai meie Dolomiitide matkaosa läbi. Tegelikult oleksime jõudnud teha veel ühe matkapäeva, aga tundsime mõlemad, et 6 päevast piisas.

Järgmised kolm ööd olime planeerinud veeta Veneetsia lähedal Mestres, kuid enne sinna jõudmist tekkis mõte teha üks korralik rannapäev. Pärast kõiki neid matku tahtsime veidi puhata, ujuda ja raamatut lugeda.

Hakkasime uurima, millised rannad jäävad Veneetsia lähedale. Kõige tuntum neist on Lido di Jesolo, kus olen kunagi teismelisena perega isegi puhkamas käinud. Seekord otsustasime aga proovida selle kõrval asuvat Caorlet, mis on tuntud oma värvilise vanalinna, kitsaste tänavate ja pika liivaranna poolest.

See osutus väga heaks valikuks. Linn ise oli armas ning mõnusalt elav, kuid mitte liiga suur. Jalutasime veidi vanalinnas ringi ning veetsime suurema osa päevast rannas.

Suur osa rannast on täidetud lamamistoolide ja päikesevarjudega, mis kuuluvad hotellidele. Meie oleksime hea meelega olnud valmis päevaks rentima, aga tundus, et kõik on hotellide all ja ühtegi inimest, kelle käest uurida, polnud.

Õnneks oli alles juuni lõpp ning hooaeg polnud veel päris täies hoos. Leidsime ühe vaba päikesevarju ja kaks lamamistooli. Nii saime terve päeva mõnusalt varjus puhata. Arvestades, et temperatuur ulatus umbes 37 kraadi, oli see päris suur vedamine. Lihtsalt liival poleks me ilmselt kaua vastu pidanud, sest see oli keskpäeval tulikuum.

Meri ei olnud küll selline sügavsinine nagu Vahemere lõunapoolsemates paikades, kuid ujumas sai käidud ning pärast aktiivset matkanädalat oli täpselt see, mida vajasime.

9. päev: Veneetsia

Viimased kaks reisipäeva olime planeerinud veeta Veneetsias. Mina olin seal küll umbes 15-aastaselt korra käinud, kuid ausalt öeldes ei mäletanud sellest reisist enam kuigi palju. Janise jaoks oli see aga esimene külastus.

Majutus Mestre linnaosas

Ööbimiseks valisime Airbnb Mestres, otse raudteejaama lähedal. Majutused Veneetsia vanalinnas olid meie kuupäevadel lihtsalt meeletult kallid, enamasti 200–300 eurot öö eest.

Tagantjärele oli see väga hea otsus. Mestrest saab nii rongi kui ka bussiga umbes 15 minutiga Veneetsiasse ning ei pea oma kohvreid mööda kitsaid sildu ja treppe vedama. 37-kraadises kuumuses vaatasime päris mitut inimest seda tegemas ja tundsime oma valiku üle ainult rõõmu.

Turistimaks

Kui külastad Veneetsiat päevareisijana, tuleb teatud kuupäevadel tasuda linna sisenemise tasu. Kõige lihtsam on see enne internetis ära maksta. Kui aga ööbid Veneetsias või Mestres, oled sellest tasust vabastatud. Majutusasutus registreerib sind süsteemis ning saad vastava kinnituse.

Jalgsituur vanalinnas

Meil suuri plaane ei olnud. Alustasime päeva GuruWalki tasuta jalgsituuriga, et kuulda rohkem linna ajaloost ning avastada lisaks peamistele vaatamisväärsustele ka mõni vähem tuntud piirkondi.

Kahjuks sattusime Veneetsiasse erakordselt kuumal päeval. Temperatuur ulatus umbes 37 kraadini ning isegi varjus oli palav. Ilus linn küll, aga keskpäevases kuumuses mööda kivisillutist jalutada oli ausalt öeldes päris väsitav.

Toit ja aperitivo

Päeva jooksul proovisime ka mitmeid kohalikke maitseid. Meie giid soovitas restorani Antico Gatoleto Ristorante Pizzeria, mis pidi olema populaarne ka kohalike seas. Meile meeldis see samuti ning julgen soovitada.

Tellisime proovimiseks kaks traditsioonilist Veneetsia rooga. Sarde in saor ehk magushapus marinaadis sardiinid sibula, rosinate ja piiniaseemnetega ning Baccalà mantecato, mis on kreemjas soolatursakreem ja mida serveeritakse tavaliselt röstitud saia või polentaga. Kõlavad küll imelikult, aga tegelikult olid mõlemad väga maitsvad.

Loomulikult ei puudunud päevast ka Itaalia klassikud: gelato, Aperol Spritz ning Select Spritz, mis on tegelikult Veneetsiast pärit aperitiiv ja kohalike seas isegi tavalisest Aperolist populaarsem.Huvitav oli ka see, et kui tellisid joogi kaasa, sai joogi paar eurot odavamalt. Mõnes kohas sai spritzi kätte isegi umbes kolme euro eest.

Murano saar

Pärastlõunal sõitsime vaporetto ehk veebussiga Murano saarele, mis on tuntud oma klaasikunsti ja klaasipuhumise traditsiooni poolest.

Võrreldes Veneetsia vanalinnaga oli seal palju rahulikum. Vähem rahvast, rohkem kohaliku linna tunnet ning mõnus tempo. Jalutasime veidi ringi, vaatasime klaasistuudioid ja nautisime lihtsalt vaiksemat atmosfääri. Soovi korral saab ka klaasitöötoas käia.

---

Kuigi Veneetsia on kahtlemata eriline linn ja seda tasub vähemalt korra elus näha, saime päeva lõpuks aru, et teist päeva me samamoodi vanalinnas veeta ei taha. Rahvast oli meeletult, ilm väga kuum ning tundsime, et tahaksime järgmisel päeval teha midagi muud. Nii hakkasimegi õhtul juba uut plaani välja mõtlema.

10. päev: Verona

Viimaseks Itaalia reisipäevaks otsustasime sõita Veronasse. Mestrest läheb sinna mitu rongi päevas ja sõit kestab umbes 1,5 tundi. Verona on tuntud oma

Viimaseks Itaalia reisipäevaks otsustasime sõita Veronasse. Mestrest väljub sinna mitu rongi päevas ning sõit kestab umbes poolteist tundi.

Verona on tuntud eelkõige Romeo ja Julia loo tegevuspaigana ning linna üheks populaarsemaks vaatamisväärsuseks ongi Julia rõdu. Tegelikult on Verona aga palju enamat. Hästi säilinud vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ning linnas leidub nii Rooma-aegseid ehitisi, ilusaid väljakuid ja ka Arena di Verona, ligi 2000 aasta vanune Rooma amfiteater. Kesklinnast voolab läbi Adige jõgi, mis teeb linnapildi eriti maaliliseks.

Meil suuri plaane ei olnud. Jalutasime mööda Via Mazzinit, mis on Verona peamine jalakäijate tänav ning ühendab Arena di Verona ja Piazza delle Erbe. Tänav on täis poode, kohvikuid ja inimesi ning sobib hästi lihtsalt linna atmosfääri nautimiseks. Seal oli ka omajagu põnevat šoppamist. Käisime ka Julia maja juures, kuid otsustasime sisse mitte minna. Praegu pääseb kuulsale Julia rõdule ligi ainult sissepääsupiletiga ning meile ei tundunud see oma hinda väärt.

Üks parimaid maitseelamusi Itaalias oli Veronas restoranis Osteria il Ciottolo. Kindel soovitus!

Sõitsime ka köisraudteega Castel San Pietro vaateplatvormile, kust avaneb üks ilusamaid vaateid kogu Veronale. Pilet maksis vaid mõne euro ning kuigi üles saab ka jalgsi, oli ligi 35-kraadises kuumuses köisraudtee väga hea valik. Vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade vanalinnale, Adige jõele ja seda ümbritsevatele küngastele. Arvan, et eriti ilus on seal kuldsel tunnil vahetult enne päikeseloojangut. Kui veedad Veronas mitu päeva, soovitan kindlasti just õhtul sinna minna.

Tagantjärele oli Verona väga hea valik. Meile meeldis seal rohkem kui Veneetsias – rohkem ruumi, tegevusi ja mõnusam atmosfäär.

Õhtul sõitsime tagasi Mestresse, pakkisime kohvrid ning järgmisel varahommikul ootas juba lend koju. Nii saigi meie kümnepäevane Itaalia reis läbi.

Mida pakkida Dolomiitide matkareisiks?

Mida täpselt kaasa võtta, sõltub muidugi sellest, milliseid matku plaanid teha. Juhul kui pead kogu varustust kaasas kandma, tasub väga hoolikalt mõelda. Meie tegime päevamatku ja ülejäänud asjad olid majutuskohas või autos.

• Head matkajalatsid.Mina kasutan maktamiseks SALOMON Alphacross 5 Gore-Tex trail running jalanõusid. Pikemateks või tehnilisemateks matkadeks soovitatakse küll pahkluud toetavaid matkasaapaid, kuid minu jaoks olid need jalanõud täiesti piisavad.
• Matkakepid. Kindlasti soovitan kaasa võtta. Kasutasime neid peaaegu kõigil pikematel matkadel ning eriti palju abi oli laskumistel, kus põlved said tänu neile oluliselt vähem koormust.
• Kihilised riided. Mägedes võib temperatuur päeva jooksul palju muutuda. Hommikul võib olla jahe, pärastlõunal aga üle 25 kraadi. Minu tavaline riietus oli lühikesed püksid, spordirinnahoidja, maika/t-särk, sprodijakk ning vihma korral lisaks vihmakeep. Juhul kui minna veidi jahedamal ajal, tasub võtta kaasa ka soojema vahekihi – nt fliis või kampsun.
• Lühikesed ja pikad matkapüksid. Mina kandsin suurema osa ajast lühikesi pükse, sest ilm oli juuni lõpus väga soe. Samas tasub pikad püksid kindlasti kaasa võtta jahedamate hommikute või kehvema ilma jaoks.
• Vihmajope või – keep. Mägedes võib ilm muutuda minutitega. Sageli sadas just pärastlõunasel ajal või õhtul. Meil oli kotis alati Rainkiss vihmakeep, mis on reisidel asendamatu kaaslane.
• Päevaseljakott. Umbes 20–30-liitrine seljakott on päevamatkadeks ideaalne. Sinna mahuvad joogivesi, toit, vihmajope, lisariided ja kõik muu päeva jooksul vajalik, ilma et seljakott liiga raskeks muutuks. Janisel oli korralik 30l matkaseljakott ja mul oli lisaks väike Osprey seljakott, mille saab kokku pakkida.
• Päikesekreem, päikeseprillid ja müts. Kõrgemal mägedes on päike väga intensiivne ning põletab kiiresti.
• Plätud. Pärast matkapäeva kinnistes jalanõudes on plätud väga vajalikud.
• Veepudel. Enamikul populaarsetel matkaradadel saab vett mägihüttidest juurde osta ning mõnes kohas ka pudelit täita.
• Suupisted või võileivad. Meil olid peaaegu igal matkal võileivad kaasas. Samas tegime enamasti vähemalt ühe peatuse ka mõnes mägihütis.
• Akupank. Kui kasutad telefoni navigeerimiseks või pildistad palju, kulub aku päeva jooksul üllatavalt kiiresti.
• Matkaäpp. Meie kasutasime kogu reisi jooksul AllTrailsi, kust leidsime rajad, jälgisime marsruuti ning laadisime vajadusel kaardid telefoni. Meil on tasuline versioon ja saame radu ka ilma internetita jälgida.
• Raamat või Kindle. Pärast pikki matkapäevi oli väga mõnus õhtul hotelli või korteri terrassil lihtsalt lugeda ja vaateid nautida.
• Matkalina, kui plaanid ööbida mõnes mägihütis. Tavaliselt on see kohustuslik.
• Veidi sularaha. Enamikes kohtades, sealhulgas mägihüttides, saime maksta kaardiga. Siiski sattusime paaris kohas olukorda, kus eelistati sularaha. Suurt summat pole vaja kaasas kanda, kuid natuke võiks igaks juhuks olla. Meie maksime umbes 95% kuludest kaardiga.

Üldiselt ei ole Dolomiitides matkamiseks vaja väga spetsiifilist varustust. Kui sul on korralikud jalanõud, ilmastikule sobivad riided ja väike päevaseljakott, on suurem osa vajalikust juba olemas.

Kui heas vormis peab olema?

Dolomiitides leidub matku igale tasemele. Paljude kuulsate vaatekohtade juurde pääseb köisraudteega või tuleb kõndida vaid mõni kilomeeter. Nägime seal palju eri vanuses ja vormis inimesi – sh palju laste ja lemmikloomadega (isegi kassidega) matkajaid.

Samas leidub ka pikki ja füüsiliselt nõudlikke päevamatku ning mitmepäevaseid hütist hütti matku.

Meie tegime peamiselt 10–16-kilomeetriseid päevamatku, kus tõusumeetreid kogunes tavaliselt 500–1000. Lisaks proovisime ka ühte lihtsamat via ferratat.

Oleme Janisega üsna heas vormis. Teeme mõlemad 4–5 korda nädalas CrossFiti ning oleme ka varem palju matkanud. Meie seekordsed matkad liiga rasked ei olnud – mõni natuke väsitavam, aga mõõdukas. Võrreldes Dolomiitidega, oli meie 3-päevane 3-päevane matk Triglavi rahvuspargis Sloveenias tunduvalt raskem. Samas kui muidu trenni ei tee, siis võib meie marsruut olla kurnav.

Samas ei pea kindlasti olema tippsportlane, et Dolomiite nautida. Kõige olulisem on valida rajad vastavalt oma võimetele. Dolomiitide võlu just ongi see, et seda saavad nautida ka need, kes pole kõige suuremad matkasellid. Variante on tohutult!

Hinnatase

Dolomiidid pole kindlasti odav koht – vastupidi! Võrreldes ülejäänud Itaaliaga tundus Dolomiitide hinnatase mulle päris kõrge. Eriti puudutab see majutust, köisraudteid ja parkimist. Samas ei tundunud restoranid või toidupoed oluliselt kallimad kui mujal Põhja-Itaalias. Söökide hinnad restoranid olid umbes 17-25 eurot.

Samas saab kulusid üsna palju vähendada. Meie tegime sageli matkapäevadeks ise võileivad kaasa. Majutuse võtsime võimalusel korterisse, et saaks ise süüa teha. Samuti otsisime majutusi veidi suurematest keskustest eemal (kuna oli olemas ka rendiauto).

Dolomiitide söögid

Piirkonna köök on huvitav segu Itaalia, Austria ja Lõuna-Tirooli traditsioonidest. Seetõttu leiab menüüdest lisaks pastale ja pitsale ka pelmeene, guljašši, polentat ja õunastruudlit.

Need on mõned road, mida soovitan kindlasti proovida:

• Canederli – Dolomiitide üks tuntumaid roogi. Tegemist on suurte leivapelmeenidega, mida serveeritakse erinevate täidistega, näiteks juustu, spinati või peekoniga. Meie proovisime juustutäidisega canederlisid ning need olid väga maitsvad. Sageli pakutakse kõrvale kapsasalatit. Väga maitsev!
• Polenta – maisijahust valmistatud lisand, mida pakutakse sageli liha või guljašiga. Seda kohtasime menüüdes väga sageli.
• Guljašš polentaga – üks populaarsemaid mägihüttide roogi. Ideaalne kõhutäis pärast pikka matkapäeva.
• Õunastruudel (Apfelstrudel) – Austria mõjutustega klassikaline magustoit, mida leidus peaaegu igas mägihütis.
• Speck – Lõuna-Tiroolile iseloomulik suitsusink, mida kasutatakse nii võileibades, salatites kui ka suupistetaldrikutel.

Meie tegime enamasti hommikusöögi majutuses, pakkisime matkapäevadeks kaasa võileivad ning peatusime päeva jooksul vähemalt korra mõnes mägihütis kas lõunasöögiks või kohviks. Kuna portsud on suured, võtsime pearoa sageli kahepeale jagamiseks.

Dolomiitide matkareisi kokkuvõte

Minu ootused Dolomiitidele olid väga suured, sest enne reisi võrdlesid paljud seda isegi Patagooniaga Lõuna-Ameerikas. Ausalt öeldes jääb Patagoonia oma metsikuse, avaruse ja eraldatuse tõttu minu jaoks siiski täiesti erilisele kohale. Seda tunnet on raske ületada.

Dolomiitidel on aga oma võlu. Kõige rohkem meeldis mulle see, et ilusad vaated ei oota ainult matka lõpus. Sageli on matkaradadel kõige põnevam hetk siis, kui jõuad tippu või vaatepunkti. Dolomiitides saad aga peaaegu kogu aeg kõndida imeliste vaadete keskel. Iga kurvi taga avaneb uus mägipanoraam.

Lisaks on maastik väga vaheldusrikas. Ühe reisi jooksul näed sakilisi kaljusid, rohelisi alpiniite, türkiissiniseid mägijärvi ja hubaseid mägihütte. Just mägihütid on minu meelest üks Dolomiitide suurimaid plusse. Matkamine tundub siin kuidagi luksuslikum kui paljudes teistes mägipiirkondades. Peaaegu igal pikemal rajal jääb tee peale mõni hütt või lausa restoran, kus saab teha korraliku lõunapausi. Pole just tavaline, et keset matka sööd guljašši, tellid cappuccino või naudid mägede vahel terrassil Spritzi.

Mulle avaldas muljet ka see, kui hästi kõik on korraldatud. Matkarajad on suurepäraselt tähistatud, infrastruktuur toimib ja eksimise pärast ei pea väga muretsema. Kõige keerulisem osa ei olegi matkamine, vaid otsustada, millised rajad ja piirkonnad välja valida, sest valikut on lihtsalt nii palju.

Matkaradu leidub igale tasemele. Siin leiavad tegevust nii kogenud matkajad kui ka need, kes pikki matku teha ei soovi ja eelistavad lihtsalt ilusaid vaateid ning looduses olemist. Paljude tippude ja vaatepunktideni viivad köisraudteed, mistõttu ei pea Dolomiitide nautimiseks tingimata kümneid kilomeetreid matkama.

Kui armastad loodust ja mägesid, siis on Dolomiidid kindlasti koht, mida tasub vähemalt korra elus külastada. Mina sooviks sinna järgmine kord hoopis minna talvel, et ka nende suusaradu proovida.

---

Loe teisi matkareiside postitusi

• Sloveenia mägedes: 3-päevane matk Triglavi rahvuspargis
• Reis Portugali: mida teha Madeira saarel?
• Argentina Patagoonia: meie kogemus ja soovitused
• Mardi Himal Base Camp: 4-päevane Nepali matk Annapurna mäestikus
• 2-päevane Rinjani vulkaanimatk Lombokil: aus kogemus ja praktiline info
• Acatenango ja Fuego matk Guatemalas – kõik, mida enne minekut teada

Vaata ka lehte Kasulikud lingid reisimiseks ning postitusi reisi planeerimisest (kindlustus, autorent, pakkimislist) – sealt leiad palju praktilisi tööriistu ja nippe, mis aitavad järgmist reisi paremini ette valmistada.

---

Loodan, et leidsid sellest blogipostitusest kasulikke soovitusi. Kui jah, siis jaga seda ka teistega või märgi mind sotsiaalmeedias (@hiieliinreisib) – mul on alati hea meel teie tagasisidet kuulda!  Lisaküsimuste korral kirjuta enda küsimus kommentaaride alla ja vastan esimesel võimalusel.