Kas teil on mõni koht, kuhu olete alati tahtnud minna? Ilma kindla põhjuseta, aga midagi tõmbab. Samal ajal pole te seal mitte kunagi käinud. Minu oli pikalt selliseks riigiks Portugal.
Juba lapsena, mil ainukesed vanematega käidud reisid olid Soome Muumimaale ja Lätti Lidosse, unistasin Portugalist. Ma ei tea, kas mind paelusid piltidelt nähtud kollakaspruunid kaljud või idee müstilisest ja lõpmatust ookeanist, aga midagi mind sinnapoole kutsus. Muidugi jäi samasse perioodi ka soovunelm abielluda saarel, mille keskelt näeb igast küljest merd. Võib-olla polnud mu mõtted ja soovid sel perioodil kõige realistlikumad.
Kui kõik teed viivad Portugalist eemale…
Portugali unistus aga jäi. Vahepeal sai minust päris suur reisisell. Käidud sai pea igas maailma otsas, aga Portugali nende hulgas polnud. Vahetult enne koroonat mõtlesin, et nüüd on aeg see lõpuks teoks teha ja ostsin piletid. Selle asemel pidin aga leppima isolatsioonis “Minu Portugali” raamatu lugemisega. Teine katse oli 1,5 aastat hiljem. Ostsin taaskord piletid, aga vahepeal tuli võimalus minna Mehhikosse ja vahetasin piletid ümber. Ju siis polnud veel õige aeg.
Sel ajal kui veetsin enda kolmekuulist talvekontorit Ladina-Ameerikas, teatas minu üks parimaid sõbrannasid Elis, et kevadel on kindlasti vaja Portugali minna kaugtööd tegema. Tema õde oli Lissabonis Erasmusega vahetusaastat veetmas ja et organiseeringu ma kõik ära – ta paneb raha teele. Mulle ei pea mitu korda sellist üleskutset tegema. Õige pea olid piletid olemas ning plaan paigas.
Õnneks kolmanda korraga läks asi õnneks ja mai esimestel päevadel leidsime end Lissaboni lennujaamast plaaniga järgmine kuu Portugalis veeta.
“Hiie-Liin, sa oled Portugalis ja sa lähed deidile lätlasega…kas kedagi paremat polnud?”
Portugalis veetsime reisides ja töötades kaks nädalat Lissabonis ja kaks nädalat Lõuna-Portugalis Algarve rannikul. Sellele järgnes nädalane puhkus Madeiral ja Portos. Enne kohale jõudmist kahtlesin, et kas lapsepõlve unistuste riik vastab ikka ootustele. Liiga kõrgete ootustega on alati suurem võimalus pettuda. Lissaboni kesklinna coliving korterisse jõudes olime aga kohe kindlad, et sellest tuleb parim kuu – tagant järgi võin öelda, et tuli ka.
Elise õde oli Lissabonis veetnud juba paar kuud. Sain enne reisi vihje, et nad tahaksid mõni õhtu ka õdede kvaliteetaega veeta. Seetõttu tuli mõte juba lennujaamas uurida, mis toimub Lissaboni tinderimaastikul. Varasemalt polnud ma reiside jooksul ühelgi Tinderi kohtingul käinud.
Vaatepilt oli väga teistsugune kui Eestis ja tegelikult üldse mitte paha – palju ideaalse jumega brasiillasi, portugallasi, hispaanlasi, igasugu diginomaade, kes piltide järgi veedavad suurema osa rannas või surfates. Kuna minu plaan oli lihtsalt kellegagi kokku saada, paar klaasi veini juua ja Lissaboniga tutvuda, tõmbasin ekraanil paremale pea kõik, kes ette juhtusid ja vähegi normaalsed tundusid. Neid oli omajagu.
Järgmiseks hommikuks oli üks sõnum juba postkastis. Kuna alustasin tööpäeva kohaliku aja järgi kell 7 hommikul, polnud mul aega liialt süveneda. Noormees tundus üsna normaalne, vahetasime paar lauset ja leppisime paari päeva pärast kohtumise. Sellega vestlus piirdus ning kuna minu “vaba” õhtu oli kohtinguga täidetud, ei viitsinud ma enam järgmistele huvilistele vastata.
Kui kohtingupäev kätte jõudis, hakkasin rohkem uurima, et kellega on tegemist. Ei olnud see musklis ja tõmmu brasiillane või pruunisilmne surfarist portugallane. Hoopis blond, siniste silmade, põhjamaiselt valge naha ja lätipärase nimega Janis.
“Hiie-Liin, sa oled Portugalis ja sa lähed deidile lätlasega. Ta näeb välja nagu eestlane. Kas kedagi paremat polnud?” ei jõudnud Elis ära imestada.
Sõbranna Elis
Kui kõik edasised teed viivad Portugali (ja Lätti)…
Pikk lugu lühidalt – kohting läks hästi, isegi väga hästi. Kui sageli hakkan juba poole kohtingu peal mõtlema, kuidas tahaks kodus teki all Netflixi vaadata või mis harjutusi homme jõusaalis teha, siis seekord olid asjad teisiti.
Kõik oli väga lihtne ja tore ning harva on elus momente, kus äratundmine on pea kohene (vähemalt minul juhtub seda harva). Ühest kohtingust sai kaks, kolm, neli. Vahepeal tegime Elisega Portugalile tiiru peale, aga lõpuks leidsin end ikka tagasi Lissabonist. Seejärel juba Riiast, Tallinnast, Riiast või jälle Lissabonist – seekord aga juba koos “minu lätlasega” nagu ma teda kutsun.
Viimane aasta ongi olnud üks suur kalendri planeerimine, sõitmine ja ajastamine – kaks kuud siin, kaks kuud seal. Samas kui mõelda minu varasema elu ja elustiili peale, siis pole see väga midagi erinevat. Janis on viimased 3,5 aastat elanud suurema osa ajast Lissabonis, kus on tema hetke baas. Seetõttu olengi ka ise suure osa viimasest aastast veetnud Portugalis.
Ühesõnaga ei pidanud ma Portugalis pettuma. Kas oli see saatus, avatud meel või “õigel ajal õiges kohas” – kes seda teab? Igaljuhul võid lubada, et siin blogist leiab nüüd lähiajal väga palju Portugali ja Lissaboni teemalisi postitusi ja reisinippe. Olge valmis!
Portugalis reisimisel võiks sulle veel huvi pakkuda järgmised postitused:
- Mida teha Portualis?
- Lissabon: kuidas planeerida reisi Lissaboni?
- Mida teha Lissabonis?
- Lissaboni parimad restoranid ja baarid
- Sintra päevareis
- Surfamine ja surfilaager Portugalis
- Lõuna Portugal: mida teha Algarvel?
- Kaugtöö Lissabonis
- Diginomaadide paradiis Madeira
Lisa kommentaar