Viimane päev Jaapanit

Ilmselt tuleb siit nüüd üks viimased Jaapani-teemalisi postitusi. 12 päeva läks ühest küljest kiiresti, kuid harjusin juba nii ära, et praegu on tunne nagu oleks paar kuud juba seal oldud. Mõeldes kui kähku tavalised tööpäevad lähevad, siis viimased nädalad on olnud nii emotsiooniderohked ja võrreldes igapäevase eluga nii palju mulle andnud. Seetõttu ongi minu põhimõte juba kaua aega, et panustada tuleks eelkõige kogemustesse ja reisimisse kui asjadesse.

Põnevatest sündmustest veel nii palju, et viimasel kahel päeval sain tunda ka kerget maavärinat. Olin päris vaimustuses sellest – otsisin kohe googlest üles maavärinate reaalaja kajastused ning ei olnud ainult minu ettekujutus. Seda kinnitasid pärast ka teised. Meie kandis oli see üsna nõrk. Seevastu Lõuna-Jaapanis oli eile 6,5 magnituudine maavärin, kus oli isegi hukkunuid. Nõrk variant oli aga huvitav kogemus ja ma lootsingi, et mõni võiks ikka selle aja jooksul olla.

Nüüd aga minu viimasest Jaapani päevast natukene. Juba kolmapäeva õhtul mõtles pererahvas, et kas mul on midagi tähtsat veel  toidust proovimata. Välja nad selle mõtlesid ehk hommikusöögiks sain lisaks tavapärasele miso supile, praekalale ka riisikooki ehk mochi. See on justkui kokku pakitud riis – kleepuva ja poolkõva tekstuuriga, mis tehakse soojaks, pannakse nori lehe vahele ning süüakse loomulikult soja kastmega. Chiaki on selle suur fänn ning lisab seda tihti enda kausis miso supi või hautiste sisse. Täitsa huvitava maitsega – kellel huvi tekkis proovida, peab mulle külla tulema, sest hommikul sokutati üks pakk mulle ka kotti.

Pärast hommikusööki suundusin veel korra Tokyo kesklinna Shibuyasse, et paaris poes käia ning ikka külastada ka kuulsat Starbucksi kohvikut, kust avaneb vaade Tokyo kõike tihedamale ülekäigurajale. Sain isegi õnnekombel istekoha akna äärde ning nautisin veel viimaseid minuteid kiiret Tokyo suurlinnaelu.

Lõunasöögi ajal kohtusime Chibas Kyohei ja Chiakiga. Viimaseks kohaks valisime muidugi ikka sushi. Siin on üldjuhul kahte tüüpi sushirestoranid. Esimene variant on nii öelda eksklusiivne ja kallim, kus istud kokkade vastas ja nemad valmistavad sulle tellimuse peale erinevaid sushisid. Taolises kohas käisime minu esimesel päeval. Teine variant on taskukohasem – seal on ringikujuline liikuv lint, mille keskel on kokad, kes lisavad sinna pidevalt sushisid. Lisaks saab soovi korral menüüst ise midagi juurde tellida. Nüüd proovisime ka selle variandi ära. Lõpetuseks valis Chiaki mulle hiiglasliku kalaga sushi. Väga tore asi oli veel lauas olev kuuma vee kraan, kust sai pidevalt enda teetassi täita.

Pärast lõunat palusin Chiakil mind mõnda kohalikku toidupoodi viia, et Eestisse natuke asju kaasa osta. Need supermarketid on siin ikka täiesti hullumeelsed – kõik on lihtsalt liiga perfektne. Poes on liha täpselt identsete viilude/tükkide/sektoritena karpidesse pandud, 20 erinevat varianti, pooli tooteid saab proovida, ideaalsed sushikarbid ja bento boksid. Kõik on lihtsalt nii detailideni läbi mõeldud ja korras, et võtab silme eest kirjuks. Mul endal hakkas natuke imelik selle perfektsuse keskel, et tahtsin sealt poest võimalikult kiiresti ära saada. Chiaki aga vedas mind veel ühest kohast teise…Hullumeelne! Ostsin erinevaid asju, mis oleks rohelist värvi, mõned maitseained, teed. Lisaks pani pererahvas veel mulle natuke Jaapani tooteid kaasa ehk nüüd võite minu juurde degusteerima tulla.

Õhtuks tehti mulle taaskord põnevat rooga. Nad olid ikka endiselt nii vaimustuses, et ma julgen kõike süüa ja proovida. Ilmselt see tuleb ka mu isa põhimõtetest, sest tema alati rõhutab, et kuidas saab enne hinnangut anda, kui pole proovinud. Samuti ei tohiks juba enne eelarvamusega suhtuda, sest see mõjutab väga tugevalt.

Igaljuhul pandi laua keskele jälle  väike pliit panniga, kuhu lisati väga õhukesed loomalihaviilud, erinevad juurikad, seened, tofu ja siis kastmeid/puljong – ega ma täpselt ei teagi. Asja point on aga see, et me ei söönud neid niisama, vaid kõigil oli ees väike kauss, kuhu panime toore muna ning kõik söögi kastsime sealt läbi. Uskuge või mitte, aga maitses super hästi! Kui te nüüd küsite, et kas nad salmonellat ei karda saada, siis kuna Jaapanis on on toore  muna söömine väga tavaline, on neil selle jaoks leiutatud ka väga põhjalikud spetsiaalsed tehnoloogiad, et kõik munad üle kontrollida.

Õhtul istusime veel Kyoheiga päris pikalt, arutasime elu-olu ning mõtlesime, et üsna uskumatu on, et juba 6 aastat tuttavad oleme. Selliseid sidemeid peab hoidma ning kindlasti kohtume mõne aja pärast uuesti – kas siis Eestis, Jaapanis või kuskil mujal riigis. Olen üsna kindel, et minul see Jaapanis viimaseks korraks ei jää, sest avastamist seal jätkub palju. Ilmselt järgmine kord ühendaksin selle mõne teise lähiriigi külastusega. Jaapan üllatab samal ajal enda modernsusega kui ka natuke kummaliste vanade traditsioonidega. Et tänane postitus liiga pikaks ei veniks, siis kirjutan ehk homme veel natuke mõnest kummalisest kombest, asjast, käitumismaneerist, mis mulle seal olles silma jäi. Seega saate veel vähemalt ühe reisipostituse siin lugeda. Aitäh, et olete vapralt ikka lugemas käinud ning loodan, et tekitasin teis natuke suurema huvi Jaapani vastu.

Mina üritan nüüd kogutud positiivse energia endaga kaasa võtta ning suunata selle igapäeva tegemistesse. Ilmselt oli see kindlasti minu üks parimatest reisidest, kuid koju on ka alati tore tagasi tulla. Reisihing nagu ma olen, on juba ka uued plaanid mõttes ning tuleb hakata neid vaikselt organiseerima. Samal ajal pole ma muidugi unustanud ka enda spordialaseid eesmärke ning kibelengi tegelikult juba trenni! Nüüd on veel viimane lend ja siis juba Eesti. Jaapani köögist saadud ideid tahan kindlasti siduda enda igapäevaste söökidega, aga ühest kodujuustust küll praegu ära ei ütleks.