Suurema osa ajast veetsin Põhjasaarel Auckladis ja selle lähistel, kus ka A vanemad elavad. Tegemist on ilmselt kõige tuntuma Uus-Meremaa linnaga, kus elab ligi 1,6 miljonit inimest. Selles suhtes on ta minu meelest Austraalia Perthiga sarnane, et kesklinn on pigem väike ja kompaktne, kuid linn on väga laialivalgunud erinevate linnaosadega. Kortermarju leidub pigem vähe ning enamustel on eramaja. Teine sarnasus on ühistransport, mis küll toimib, kuid ringi liikumiseks oleks auto ikkagi vajalik.
Põhjasaar on natuke vähem mägine kui Lõunasaar, kuid see eest vulkaaniline. Auckland asub samuti vulkaanilisel platool ning sellel alal on olnud viimase 90 000 aasta jooksul umbes 90 vulkaanipursat 50 vulkaanist. Tegemist ainukese linnaga, mis on ehitatud aktiivsele vulkaanilisele alale ning ilmselt püsib see veel aktiivne umbes miljon aastat. Seetõttu on kogu Aucklandi pinnasel hetkel 48 vulkaanikoonust, kus inimesed käivad sportimas, jalutamas, piknikul. Enamike mägede otsast saab imetleda 360 kraadist vaadet linnale. Võimalusel käisimegi õhtuti jalutuskäikudel erinevate vulkaanide otsas. Kõige kõrgem neist on Mount Eden 50-meetri sügavuse kraatriga. Toredad kohad on veel One Tree Hill, Cornwall Park. Üks väga mõnus piirkond, mis mulle meeldis oli Mission Bay oma mitmete kohvikute, restoranide, rannaga, kust on suurepärane vaade kesklinnale ja ümbritsevatele saartele.
Auckland on rajatud maakitsusele, mis tähendab, et seda ümbritseb peaaegu igast küljest vesi. Ringi sõites võib peaaegu igas suunas näha erinevaid lahtesid ja purjekaid. Linna on kutsutud ka “City of Sails”, kuna inimesed väga armastavad purjetamist. Väidetavalt on Aucklandis registreeritud umbes 135 000 jahti. Samuti on linnas ja selle ümbruses mitmeid ilusaid randasid, mis on armastatud ka surfarite poolt.
Üldiselt on tegemist väga rohelise linnaga, kus on mõnus lihtsalt jalutada ja erinevaid kohti avastada. Väga kena on ka kesklinnas asuv sadama ala, kust on võimalik lühikruiise võtta lähedalasuvatele saartele. Ühel päeval kasutasin ka võimalust 2-tunnisel jalgsituuril käia. Päris tasuta see muidugi pole ehk tuuri lõpus on soovitatav anda summa vastavalt enda sisetundele. Olen seda varianti mitmetes linnades kasutanud ning tavaliselt kuuleb nende käest põnevat informatsiooni.
Uus-Meremaa on väga uhke ka enda naisliikumiste poolest. Näiteks oli see esimene riik, kus naised 1893. aastal võitlesid endale välja valimisõiguse. Neil on ka hetkel naispeaminister, kes sai antud positsioonile kõigest 37-aastasena.
Aucklandi multikultuursust on eriti hästi näha ka söögikohtade pealt. Igal tänavanurgal on esindatud erinevad rahvusköögid. Peamiselt domineerivad siiski erinevad Aasia toidukohad. Nii öelda rahvustoit on Uus-Meremaal lambaliha ja see on tõesti imeline. Üldiselt väljas söömas käisin harva, kuna A ema kokkas mulle iga päev kolm korda päevas erinevaid toite. Ütleme nii, et sain päris hea ülevaate India köögist ja see on lihtsalt üüratu. Minu maitsemeel on hakanud ka natuke teravamaid asju tahtma ning India köök on ilmselt saanud ühe austaja juurde. Alloleval pildil on näha üks meeletult suur lamba biryani, mile tellisime 5 inimesele peale, aga alles jäi vist peaaegu poolt. Ja me ei ole väikese isuga! Väljas söömine on siiski pigem kallis, kuid Aasia kohtades võib üsna mõistliku hinnaga roogasid leida.
Üldiselt jäi mulle Aucklandist väga positiivne mulje. Tegemist pole ilmselt suure ja põneva suurlinnaga, aga armas ja ilus koht, kus on mõnus igapäevaelu elada. Samas leidub ka piisavalt tegevust. Siiski kui mõtlesin, kas tahaksin seal elada, arvan, et praegu pigem mitte. Hetkel tundub see minu jaoks natuke liiga eraldatud kogu ülejäänud maailmast.
Lisa kommentaar