Surfamine on üks esimesi tegevusi, mis Portugali peale mõeldes silme ette tuleb. Pikk rannajoon ja suurte lainetega Atlandi ookean pakuvad selleks suurepäraseid võimalusi. Tuntumad surfilinnad on Lissabonist põhjas asuvad Ericeria, Peniche ja hiigellainete poolest tuntud Nazare ning Lõuna-Portugalis Sagres piirkond. Kuigi Portugali lained on natuke äkilisemad ja suuremad kui mõnes teises riigis, leiavad ka algajad endale sobilikke tingimusi harjutamiseks.
Järgnevas positusest saate lugeda mida kujutab üks surfilaager Portugalis ja kuidas jäin rahule enda kogemusega.
Surfilaager Portugalis rannikulinnas Ericerias
Esimest korda proovisin surfamist umbes poolteist aastat tagasi Mehhikos Sayulita nimelises linnas, kus võtsime sõbra Oliveriga kaheks tunniks endale eraõpetaja. Koht oli algajatele hea ja tund treeneriga jättis üllatavalt positiivse emotsiooni. Mõtlesin, et tore oleks tulevikus mõnes surfilinnas pikemalt viibida, et rohkem surfiasja proovida.
Sellele järgnes aasta Portugalis, mis tunduks selle jaoks ideaalne koht ja aeg. Pidevalt oli aga muid tegemisi, reise ja prioriteete. Kõige lähemad kohad surfamiseks Lissabonis elades on Carcavelos rand või Caparica rannik. Mõlemad eeldavad umbes 40-60-minutilist sõitu ja ideaalis ka auto olemasolu. Seega oli surfama minek paras ettevõtmine ja oleks olnud võimalik vaid nädalavahetusel.
Sel kevadel rääkis sõbranna, et tahab minna Portugali surfilaagrisse. See pani ka minu seiklusi otsiva aju jälle tööle. Nädal surfilaagris tundus ideaalne lõpetus minu Portugali elule. Enne kui arugi sain, oli surfilaager Ericeiras broneeritud. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et kas see oli ikka kõige targem ja vajalikum rahapaigutus – mulle tegelikult suured lained ja lauasport siiani pole väga meeldinud.
Ericeira – tundud Portugali surfilinn
Valisin surfilaagri asukohas Ericeira, mis on väike linn umbes 45 kilomeetri kaugusel Lissabonist ja on tuntud kui ranna- ja surfisõprade paradiis. Seda see ka on! Ericeira sinise-valge kombinatsioonis käänuline vanalinn, imelised rannad ja mõnus atmosfäär teevad selle suurepärase koha, kus natuke pikemalt aega veeta. Lissabonist saab sinna väga lihtsalt bussi või autoga, mistõttu on see tore koht, kuhu ka lihtsalt linnamelust päevaks põgeneda. Ericeiras olime varem käinud nädalavahetuse väljasõidul ja linn jättis mulle juba siis sümpaatse mulje.
Ericeiras on surfitundide pakkujaid ja surfilaagreid hulgaliselt. Suur osa laagrilistest on täiesti algajad, mistõttu on see ideaalne koht esimese kogemuse saamiseks. Ericeiras on randu palju, mis tähendab, et see sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele. Põhiline hooaeg on maist septembrini, kui lained on väiksemad ning ilm soe. Häid tingimusi võivad pakkuda ka aprill, oktoober ja november, kuid algajatele soovitatakse pigem suvekuid.
Mida arvestada surfilaagri valimisel?
Kuna surfilaagrite valik on Portugalis ja Ericeiras kirju, võib sobiva koha tunduda keeruline. Siin on mõned näitajad, mille peale tasuks mõelda:
- Surfilaagri asukoht ja tasemed – kas see on mõeldud algajale, kesktasemele või edasijõudnule.
- Kaugus ja transport lennujaamast – Ericeira on selle pooles väga hea, kuna asub vaid 40 km kaugusel Lissabonist.
- Muud tegevused peale surfamise – surf on vaid paar tundi päevast, mistõttu tasub uurida, kas seal on ka muid tegevusi (nt jooga, jõusaal, väljasõidud).
- Laagri üldine vibe (kogukond või mitte) – kas pigem suurem laager või väikese kogukonnaga, mis vanuses on enamik inimesi, kas rohkem mingile kindlale rahvusele suunatud, kas seal on diginomaade või rohkem puhkusele orienteeritud.
- Majutuse kvaliteet – luksus või budget, mis tüüpi toad on saadaval, missugused on dorm ruumid.
- Ilm sellel aastaajal – mis on parim aeg surfilaagriks vastavalt sinu tasemele.
- Kestvus ja alustamine – kas on miinimum periood ja kas algab kindlal päeval nädalas (nt mõne laagriga saab liituda vaid pühapäeval)
- Hind ja mida see sisaldab – kas sisaldab surfitunde (või on need lisatasu eest), toidukordi, lisategevusi.
Soovitan mõelda, mis on sinu jaoks kõige olulisem ja lugeda Tripadvisori ja Google Review arvustusi ning erinevaid blogisid. Kuigi tegin üsna palju eeltööd, paneksin järgmine kord rõhku just kogukonna ja vibe taustauuringu tegemisele.
Nädal surfilaagris Rapture Surf Camp
Minu surfilaager leidis aset juuni alguses, mil ilm on Portugalis juba suviselt soe. Atlandi ookeani temperatuur on idakaldal aastaringselt üsna jahe ulatudes juunis umbes 18-19 kraadini. Seetõttu on pika kalipso kandmine kõigil aastaaegadel tavaline.
Surfilaagri valik: Rapture Surf Camp vs Lapoint
Sõelale jäi kaks tuntud laagrit: Rapture Surf Camp ja Lapoint Surf Camp. Mõlemad asuvad imeilusa Lizandro surfiranna kõrval, mis on umbes 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel Ericeira kesklinnast.
Lapoint surfilaagrit peetakse Ericeiras üheks parimaks, kus on võimalik valida erinevate pakettide vahel. Lisaks klassikalisele surfi paketile on valikud veel näiteks “surf ja jooga” ja “surf ja kaugtöö” koos laagri coworking kasutamise võimalusega. Peamine miinus on tunduvalt kallim hind ja vähene paindlikkus – nimelt saab laagriga liituda vaid pühapäeviti minimaalselt nädalaks. Mulle kahjuks pühapäeval liitumine ei sobinud. Tagant järgi hinnates arvan, et kindlal päeval algav laager on tegelikult parem, sest inimesed on ühel tasemel ja tekib ka parem kommuuni tunne. Laager on väga populaarne Skandinaavia inimeste seas.
Rapture Surf Camp on üsna suur kett, mis korraldab laagreid Portugalis, Balil, Costa Rical, Nicaraguas ja Marokos. Valida on erinevate tubade vahel alates privaattoast kuni narivooditega dormideni. Liituda saab igal nädalapäeval js viibida saab mõnest päevast kuni mitme kuuni. Kindlaid pakette pole – surfitundide arvu ja muud tegevused saab valida koha peal eelneval õhtul. Eeliseks on paindlikkus ja tunduvalt odavam hind. Laager on väga populaarne sakslaste hulgas. 75-80% laagrilistest ja töötajatest olid saksakeelt rääkivatest riikidest.
Surfilaagri hind ja mida see sisaldab?
Surfilaagri hind sõltub väga palju laagrist ja majutuse tüübist. Mõne laagri puhul on toidukorrad ja tegevused juba paketi sees. Teisel juhul sisaldab hind vaid majutust ning kõik ülejäänud asjad saab koha peal juurde valida.
Ericeiras on kaks Rapture Surf Campi: suurem ja odavam põhilaager Lizandro ning väiksem ning eksklusiivsem Coxos Surf Villa. Kaalusin pikalt, kumba neist laagrit valida, kuid lõpuks otsustasin Lizandro kasuks. Eelkõige asukohta (asub linnale ja rannale lähemal) ja hinna pärast.
Mõlema variandi puhul sisaldab hind hommikusööki ja esmaspäevast-reedeni ka õhtusööki . Kõigi ülejäänud asjade eest tuleb maksta laagri lõpus lisaks. Need saab valida laagris kohal olles üks õhtu enne tegevuse toimumist. Hind sõltub väga palju, mis tüüpi tuba valida – kas dorm paljude voodikohtadega, privaattuba või apartment stiilis ruum.
Surfilaagri elu ja päevakava
Rapture Lizandro surfilaager asub samanimelise ranna kõrval. Majutuskoht koosneb mitmest hoonest ja õues olevast söögialast ning terrassist, kus saab puhata ja päikest võtta. Kööki võivad kasutada vaid töötajad – külmkapis ise midagi hoiustada ja oma toitu valmistada pole võimalik. Lisatasu eest on pidevalt saadaval snäkid, õlu ja karastusjoogid.
Nagu eelmises osas mainisin on hommikusöök hinna sees ja enamikel päevadel ka õhtusöök. Laupäeva õhtuti korraldatakse lisatasu (15€) all-you-can-eat grillõhtu ja pühapäeval pitsaõhtu (15€). Minu meelest olid need natuke ülehinnatud, aga samas maitsvad. Lõuna ajal on nädala sees võimalik osta 4-8€ eest lihtsat einet, mida valmistavad laagri vabatahtlikud. Samuti on mitmeid söögikohti ranna juures või Ericeira linnas, kuhu saab minna jalgsi, ratta või taksoga. Jalgrattaid saab laagrist tasuta rentida ja Bolt ning Uber maksavad umbes 3.50€.
Surfitunnid
Surfitunnid toimuvad iga päev üks kord. Tunnid põhinevad kahel tasemel: level 1 ehk täiesti algajad ja level 2 ehk juba mõningase kogemusega surfarid. Iga päev valivad õpetajad tunni jaoks erineva aja, et lained oleksid tunni jaoks sobiva suurusega. Tunni kellaaeg teavitatakse eelneval päeval ning õhtusöögi jooksul peab end sinna kirja panema. Kui oskusi ja julgust piisavalt, võib tunniga samal päeval ka omal käel minna harjutama. Kuna Ericeiras vesi üle 19 kraadi tavaliselt ei tõuse, kasutatakse alati pikka kalipsot, mis on hinna sees.
Surfitunnid toimuvad üsna suures grupis. Olenevalt osalejate arvust on kamba peale kaks või kolm treenerti, kellest üks tegeleb alati esimese päeva surfajatega ning tutvustab ohutusnõudeid. Grupid on üsna suured ja inimesed vees üsna üksteise otsas. See oli üks põhilisi asju, mis mulle ei meeldinud. Treeneri kommentaare on raske kuulda, kuna põhirõhk on sellel, et järgneva surfari teelt eest minna.
Suur osa surfamisest on tegelikult läbi lainete vette minek, mille juurde kuulub nagu pesumasinale sarnaselt laines rullumine. Algajate grupi põhiline eesmärk on harjutada laual püstitulekut. Treener valib õige laine ja lükkab lainele. Seega midagi karta pole vaja ja laagrid on täiesti sobilikud päris algajale. Suur osa meie laagri inimestest olid esimest korda.
Muud tegevused surfilaagris
Laager ei piirdu siiski surfamisega – see on võtab vaid paar tundi päevast. Valida saab veel paljude teiste tegevuste vahel, mille kohta tuleb info 1-2 päeva varem. Näiteks saab osaleda joogas, rulatundides, et harjutada tasakaalu, tai chis või proovida kaljuronimist. Need on muidugi kõik lisatasu eest vahemiks 15-35€. Mina proovisin esimest korda looduses boulderingi ehk ronimist, mis oli üks parimaid elamusi kogu laagri jooksul. Meeldis isegi rohkem kui surfamine. Kui olete Ericeiras, soovitan soojalt ettevõtet Lisbon Climbing.
Tasuta tegevustest on võimalik sõita kayaki ja SUP lauaga laagri juures oleval jõel või minna rattaga Ericeirasse. Mõned tegid ka päevareisi Lissaboni, mis on bussiga lihtne. Suur osa inimestest lihtsalt lebotas, pikutas ja luges. Päevasel ajal oli laager võrdlemisi tühi ja igaüks ajas omi asju.
Kaugtöö surfilaagrist
Minu jaoks polnud see aga ainult puhkelaager, kuna tegin samal ajal ka tööd. Tegelikult plaanisin tööd teha vaid paar päeva, aga kuna juba esimestel päevadel sain aru, et mul on seal veidi igav ja niisama lamada ei viitsi, siis võin ka sama hästi tööd teha.
Mainisin ennist, et Lapoint laagris on olemas coworking pakett ja ruum. Rapture laagris on enamik siiski puhkamas ja töötegijaid vähe. Internet oli hea, toas oli kirjutuslaud ja õues oleval ühisalal sai ka kenasti tööd teha. Siiski oli kogu atmosfäär selleks kuidagi vale. Suur osa seal viibivatest inimestest olid 20. alguses olevad tudengid, kes olid tulnud suvevaheaja puhkusele. Mulle endale tundus, et jäin oma arvutiga seal üsna palju silma. Päevasel ajal olid ruumid vaiksed ja kõik sai suurepäraselt tehtud, aga ise tundsin, et pole sobivat vibe.
Ericeira kesklinnas on ka mitu coworkingut ja soovi korral oleks saanud ühte neist minna. Kuna otsustasin laagrist natuke varem ära minna, ei jõudnud kahjuks selleni.
Minu arvamus – kas jäin rahule?
Nüüd aga põnevam osa – kas jäi surfilaagriga rahule ja miks ma laagrist varem lahkusin?
Minu peamine viga oli see, et olin juba enne laagrisse minnes vale suhtumisega ja pigem tahtsin Janisega koos koju Eestisse sõita. Kogu kolimisprotsess Lissabonist Eestisse oli natuke kurb ja segadusttekitav ning ei olnud tunnet, et tahaks kuskile laagrisse sotsialiseeruma minna. Tavaliselt taoline emotsioon kaob.
Laagripaika jõudes oli mul aga tunne nagu oleksin sattunud koolinoorte suvevaheaja laagrisse. Täpsemalt öeldes saksa noorte laagrisse. Suur osa inimestest rääkis üksteisega saksa keeles ja kõik vabatahtlikud, kes laagris töötasid olid sakslased (ja nägid välja nagu 18). Laagri piirkond ja vaated terrassilt olid suurepärased, aga toad ise väga lihtsad – nagu suvelaagrites, kus 15-aastasena käisin. Kaasa ei aidanud ka see, et pidin oma kahele inimesele mõeldud toas narivoodit jagama 20-aastase tudengi noormehega USA-st.
Surfitundidest saadud emotsioon oli iseenesest tore. Kui esimene tund oli lained päris karmid ja suure osa veetsin koos lainetega justkui pesumasinas, siis teises tunnis oli progress täiesti silmnähtav. Kui treener mind lauale tõukas, sain suure osa kordi seal ka teatud ajaks püsti. Samas häiris mind suur grupp ja vähene tagasiside, mida suures grupis oli võimalik saadda. 40 eurot tundus selle eest maksta liiga palju.
Ühel õhtul vaatasime koos laagrikaaslasega rannas meie treenereid surfamas ja tõdesime, et suur osa surfamisest on esiteks üritus üle lainete õigesse kohta jõudmine – nende sisse ja üle hüppamine. Seejärel vee peal loksumine ja õige laine ootamine ning lõpuks kui läheb hästi, siis ka mõne laine kätte saamine ja väheke sõitmine. Ilmselt see kõik käib protsessi ja asja juurde. Teisi vaadata on tore, aga pole päris kindel, kas surfamine mulle päriselt huvi pakub ja meeldib.
Minu otsust laagrist kaks päeva varem lahkuda mõjutas ka see, et tahtsin veel enne äraminekut oma Portugali sõbraga kohtuda. Viimased päevad veetsingi tema juures Lissaboni eeslinnas.
Võib-olla jäi nüüd sellest mulje, et kõik oli halvasti. Tegelikult ei olnud – leidsin ka enda vanuses toredaid inimesi, kellega tegime mõned reisid Ericeira ümbruses, käisime väljas ja kuulsin põnevaid lugusid elust mujal. Suure tõenäosusega kohtun neist mõnega juba õige pea. Samuti meeldis mulle väga bouldering, mida hea meelega prooviks veel.
Surfilaager on hea võimalus surfi proovimiseks ja oma igapäevarutiinist väljatulemiseks. Võimalusel soovitan seda puhkuse mitte kaugtööna, et olla õigel lainel laagri atmosfääriga. Kui peaks uuesti surfiisu tulema, siis ma ise uuesti laagrisse suure tõenäosusega ei läheks. Elaksin pigem mõne surfilinna colivingus või Airbnb korteris ja võtaksin eratunde. Julgustan teid aga kindlasti proovima – midagi väga teistsugust võrreldes tavalise puhkusreisiga.
✈️ Loe veel Portugali kohta:
Lisa kommentaar