Viimase poole aasta jooksul on väga populaarseks saanud väljend “uus normaalsus” – missugune see koroonajärgne maailm ikka on ja mida kasulikku saame enda jaoks kaasa võtta. Antud teemal ma sõna võtma ei hakka. Olles nüüd veetnud 1,5 kuud Sansibaril ja Tansaanias on mul hakanud vaikselt tekkima enda jaoks uus normaalsus, mis on üpriski teistsugune sellest, mida tavaliselt igapäevaseks pean. Kuigi neid asju on nii palju, et ma võiks loetlema jäädagi, toon välja mõned suuremad tähelepanekud argipäevast ehk missugune on minu 2020 aasta uus normaalsus?!
1.Kui sinu elu hakkab dikteerima Aafrika elurütm pole-pole ehk slowly-slowly
Tansaanias võib sõna ‘varsti’ tähendada nii 2 minutit, 20 minutit, 2 tundi või 2 päeva. Kõik tegevused käivad omas rütmis justkui oleks neil kogu maailma aeg. Eriti ei huvita neid see, kui mõni mzungu ehk valge inimene ootama peab. Ei ole harvad olukorrad, kus tellid päeval restoranis söögi ette kella 18.00 ja saad toidu kätte alles 19.30. Teenindaja ütleb sulle korra möödaminnes pole ehk vabandust ja asi on unustatud. Või hoopis oled hommikusöögilauas ainuke klient ja praemuna valmistamine ja puuviljade lõikamine võtab aega 45 minutit. Kõige lihtsam on üritada mitte ärrituda ja võtta seisukoht, et mina Aafrikat muuta ei saa. Vahepeal see muidugi nii lihtne pole ja kohalikega äritegemine pidavat ikka paras peavalu olema.
Samamoodi nagu inimesed ja asjaajamine on ka internet pole-pole ehk kui ma muidu kipun olema tööasju tehes paras rööprähkleja, siis antud internet seda ei võimalda. Seega üks asi korraga! Tegelikkuses mitme asja korraga tegemine pole nagunii efektiivne ehk äkki saan sellest aeglasest elustiilist ka midagi positiivset kaasa võtta.
2. Kui sinu identiteeti ja isiksuse võtab kokku üks sõna ehk mzungu
Suahiili keeles viidatakse sõnaga mzungu valgele inimese. Ajalooliselt tähendas see inimest, kes on pidevas liikumises (liigub sihitult) nagu valged kaupmehed, kes rändasid pidevalt ühest kohast teise. Praegusel ajal hüütakse nii aga kõiki valgeid turiste/sisserännanuid. On juba üsna harjumuspärane, et küla vahel kõndides kuulen naisi omavahel rääkimas ning läbi käib ka sõna mzungu ehk eeldatavasti käib jutt minust. Või siis jooksevad karjas lapsed vastu hõisates mzungu-mzungu (halvemal juhul ka näitavad näpuga avatud suu poole ehk ‘kus on komm?’). Samasugune on olukord turul, kus mehed hüüavad igast suunast ‘jambo (tere) mzungu!’.
Kuigi tegelikkuses pole antud sõnal negatiivset tähendust, muutub vahepeal kohati häirivaks, kui mind defineeritakse ainult valge inimesena, mis suures osas võrdub ka rikka inimesega. Nüüd 1,5 kuud siin olles on mul endal tekkinud juba vastulause kauplemisel: ‘no mzungu price for me, you can see I am cappucino‘. Olen juba üsna hea jume peale saanud ja tean ka enam-vähem, mis võiks olla õiglane hind. See tavaliselt aitab päris palju ning ka kohalik saab aru, et päris lollitada mind enam ei saa.
3. Kui sa arvad, et edukas päev on see, kui polnud ühtegi elektrikatkestust
Elektrikatkestused Sansibaril käivad igapäevaelu juurde – need võivad olla nii paar minutit, paar tundi või ka paar päeva (õnneks ma viimast varianti pole kohanud). Kohalikud ei tee seda märkamagi, kuid mina veel selles staadiumis päris pole. Elektrikatkestus tähendab samal ajal ka näiteks, et puhur ja/või konditsioneer ei tööta ehk oled 10 minutiga kaetud üleni higiga, arvutit ei saa laadida (ehk hoian enda arvuti alati maksimaalselt laetuna), külmkapp on väljas ehk õhtul saad vanaks läinud toitu. Esmalt ei saanud ma aru, miks kauem saarel elanud välismaallased ainult minisuuruses piimapakke endale ostavad – ilmselgelt seetõttu, et suurem oleks juba paari päevaga riknenud. Samuti pole mõistlik igasugune pikaajalisem toiduvarumine või mitmeks päevaks ettetegemine . Footprepi pooldavatele inimestele siin elada ei sobiks. Tänavad on nagunii kottpimedad ja ilma valgustuseta, mistõttu liikumist elektrikatkestus liiga palju ei mõjuta.
4. Kui sa pead kohalikuga tervitamiseks maha pidama ligi 10 sõnast koosneva dialoogi
Tansaanias ja Sansibaril nagu ka paljude teiste Ida-Aafrika riikide peamiseks keeleks on suahiili keel. Mulle meenutab see natuke multifilmi keelt – võib-olla Lõvikuninga filmist tuntud fraasi hakuna matata tõttu. Kui kohalikega natuke rohkem rääkida, on nad väga huvitatud suahiili keele õpetamisest. Ka mulle tehti kohe selgeks, et põhifraasid pean ma kiiresti ära õppima. Segaseks jäi esialgu, aga see, et miks ma neid nii palju pean ütlema – tähendavad need kõik ju üsna sama asja ehk lühidalt “Tere! Kuidas läheb!”. Nüüd tunnen end tervituses juba osavalt ja tavaliselt annab see ka kohe kohalike silmis boonuspunkte. Tavaline tervitus on siis näiteks järgmine: Kohalik: Mambo!; Mina: Poa!; Kohalik: Freshi!; Mina: Freshi!; Kohalik: Habari yako!; Mina: Nzuri!
Ja kuna ma olen välismaallane, siis lõppu ka veel sageli: Kohalik: Unaongea Swahili? (kas sa räägid suahiili keelt?); Mina: Kidogo-kidogo (vähe-vähe). Kui sealt veel midagi edasi tuleb, siis minu oskused lõppevad.
5. Kui sinus tekitab palju rõõmu lihtsate asjade nagu toimiva pangaautomaadi, juuksepalsami või kõige tavalisema pluusi leidmine
Sansibar on ligi Saaremaa suurune saar, kuid mitte kõik asjad pole nii loomulikud nagu meie saartel, mistõttu pakuvad rõõmu paljud lihtsad asjad, mis muidu nii tavalised tunduvad. Kogu majandamine saarel on üldiselt sularahas, mis tähendab, et pangaautomaadi olemasolu on (turistile) hädavajalik. Kohalikel on raha väljavõtmiseks teised süsteemid ehk see käib läbi mobiili võrgupakkujate putkades (tegelikult seda saavad ka turistid kasutada). Ühesõnaga pangaautomaat on pigem haruldus ja kui on pangaautomaat ei tähenda see seda, et saab võtta nii master kui ka visa kaardiga või siis et seal üldsegi raha sees on. Seega võib lugeda õnnestunud päevaks, kui jalutan pangaautomaadi juurde (mis võib ka natuke külast eemal olla), see on avatud ja seal on ka raha.
Teine teema on näiteks naisteriiete ostmine – kui sa pole huvitatud turistikirjaga särkidest (‘hakuna matata’ või ‘I love masai’), tihketest talvematerjaliga kleitidest või kangastest, siis naistele eriti valikut pole. Eks see tuleb ka nende religioonist ning et naiselt eeldatakse konservatiivsete riiete kandmist ja enda katmist. Meestele on läänelikke riideid aga kõik kohad täis ja need ei näe välja üldsegi mitte halvad. Isegi Dar es Salaam, mis on Tansaania suurim linn, on meesteriiete paradiis ja naistele otsi kantavaid asju luubiga. Minu õnn oli suur, kui leidsin kaubanduskeskuses poe, kust sai tavalisi maikasid.
Kuna tulin siia vaid paaris nädalaks, võtsin kõiki pesuvahendeid kaasa ainult minipudelites. Seega oli tõeline missioon leida endale Sansibarilt juuksepalsamit. Kõige lähedasem variant olid igasuguseid maskilaadseid tooted ja juuksemajoneesid või kirvehinnaga Head and Shoulders 2in1. Rõõm oli üüratu, kui Dar es Salaamis supermarketi riiulil leidsin rohkem kui 5 erinevat palsamit.
6. Kui lehm sulle rannas, tänaval, põõsas, maja taga vastu kõnnib ei vaata sa teda imelikult
Lehmad-lehmad-lehmad – neid on igal pool. Küll lesivad nad rannas, kõnnivad autoteel, külavahel jne. Kui pimedas liikudes kuulen põõsast mingit krabinat, on see ilmselt lehm. Alguses tundus see mulle kummaline, aga nüüd on see kuidagi üsna normaalne. Rannas liiguvad nad sageli maasaide (Tansaania kariloomi kasvatav hõim/rahvas) saatel ehk täiesti “üksinda” ei ole. Seevastu igal pool mujal küll. Kord küsisin ka oma kohalikust parimalt sõbralt, et kas nad kuuluvad kellelegi või lihtsalt rändavad ringi. Ta kinnitas, et kuuluvad ikka, aga et neil on üsna ükskõik, kus nad kondavad.
Veel huvitav seik lehmadega seoses. Ühel pühapäeva hommikul lohesurfi tundi minnes vaatasime, et mingi lehm on kuidagi imelikult maas nagu oleks haige. Tuli välja, et hoopiski käib avalikult ranna juures tema tapmise protsess. Lohetunnist naastes lõiguti sealsamas juba tükke.
7. Kui su kodutee on nii pime, et isegi enda käsi ei näe, aga see ei tekita sinus kõhedust
Üks asi, mida ma Eestisse tagasi tulles kindlasti rohkem hindama hakkan on tänavavalgustus. Isegi need helendavad postid annavad väga palju valgust. Nii kui päike looja läheb ehk siis umbes kell 7 õhtul, on küla täiesti kottpime. Olen ikka omajagu ekselnud seal teedel, mis päevavalges tunduvad nii loogilised, aga pimedas oleks nagu labürinti sattunud. Tundub, et kohalikel on teised silmad või nad on selle pimedusega lihtsalt nii harjunud, sest pimedas liikumine või siis niisama ajaveetmine ei tundu probleem olevat.
Tuleb tunnistada, et olen sellega ise juba enam vähem harjunud, aga taskulamp on ikka hea abimees. Kõhedust see minus varasem üldse ei tekitanud, aga nüüd on külavahel olnud kuulda mõned varastamiselood ehk üritan natuke vähem üksinda ringi seigelda pimedas.
8. Kui su kotis, taldrikul, kapi peal kõnnivad sipelgad ja see ei tekita sinus suuri emotsioone
Kõik, kes on ilmselt kuskil soojemas riigis elanud, teavad, kui kiirelt sipelgad end tuppa sisse seavad. Siin on nad aga eriliselt kärmed. Pool tundi toidujäänust toas ja juba on sipelgatee kuskilt praost järgi. Esmalt tekitas see minus ikka kergelt külmavärinaid, aga nüüd vaatan juba üsna tuimalt, kui kotist riiete vahelt sipelgaid leian või köögikapi peal kõndiv olend on täiesti okei.
9. Kui kohalikust söögikohast riis kana või kalaga tellimine tähendab pigem riisimäge ja kanakonti või kalarääbist
Algusaegadel veetsin suurema osa kohalikega, mistõttu käisin peamiselt ainult nende kohtades söömas. Toit on seal lihtne – riis, ugali, oad, salatimoodi asi ja lisaks on veel tihti kana (kuku) või kala (semiaki). Minu imestus alguses oli päris suur, kui kana asemel oli paar kanakonti, kust heal juhul mõne minisuuruses lihatüki õnnestus kätte saada. Kalaga pole parem lugu, rohkem luustik ja nahk kui midagi muud. Eks toidu hind paneb reeglid paika, sest tavaliselt maksab sellide söögikord umbes 1 euro.
10. Kui sinu ainuke koroonateema päevas on lääneturistiga arutelu, mitu testi keegi peab koju minnes tegema
Seda siis tavaliselt uue lääneturistiga tutvumisel. Nii imelik kui see ka pole, siis siin keegi koroonast ei mõtle ega ka räägi. Mõnes uhkemas hotellis või söögikohas selleteemalisi silte nähes on isegi natuke imelik. Samuti on kummaline, kui Stone Townis eksib mõni maskikandja inimeste sekka ära. Tegelikkuses oli neil kevadel siin isegi rangem lockdown kui meil ja ka maskikandmise kohustus, aga hetkel on võetud teine suund ning vähemalt nii palju kui räägitakse, siis suuri haigestumisi ja suremust pole ning ka haiglad töötavad normaalselt. Kohati tundubki, et siia on kogunenud Euroopa pikemaajaliselt peatuvad koroonapõgenikud ja veneturistid, keda lihtsalt mujale sisse ei lasta. Elu on igaljuhul normaalne ja tore ning loodetavasti see nii jääb ka.
Kui nüüd peaks tekkima kahtlus, et kas kolisin Tansaaniasse või jäin siia “lukku”, siis vastus on mõlemale küsimusele eitav. Tulin novembris paariks nädalaks puhkama ning kuna Eesti elu hetkel kutsuv ei ole ning mu töökoht võimaldab mul kaugtööd teha, otsustasin jääda natuke kauemaks. Seega nädala sees teen ikka tavapäraselt tööd ning muul ajal avastan Sansibari (ja natuke ka Tansaania maismaad) nii seest kui väljast.
Lisa kommentaar