Puhkus 100% ehk elu Lõuna-Prantsusmaal

Õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu istun praegu pärast “rasket” tööpäeva rannas Lõuna-Prantsusmaal ühes super mõnusas villas, kõrval pokaal roosat veini ja elu on ilus. Kui võimalus avaneb, tuleb sellest kinni haarata! Ausalt öeldes olin ma suve alguseks nii kustunud ka, et nüüd üritan maksimaalselt puhata.

 

Tegelikult selgus minu reis siia alles üks päev enne algust ehk reedel. Isa sõbrad käivad igal aastal siinkandis puhkamas ning seekord jäi paar tuba villas üle. Peatume Saint-Tropezist lõuna poole asuvas väikelinnas Cavaille-Sur-Meris. Villas on kuus magamistuba, bassein, pinksi laud ning üldse tundub, et sisustusele on palju rõhku pandud. Igasugu vidinaid, kujukesi ning disainelemente on terve maja täis. Lisaks veel ultramoodsad elektroonilised süsteemid ehk vahepeal on isegi uste avamisega probleeme. Hästi mõnus on veel, et kõigis magamistubades on üks sein klaasist ja sealt saab otse siseõue basseini äärde. Sellises kohas polegi veel elanud ja kõik on küll super-super!

 

Suurt reisipäevikut ei hakkagi pidama, sest tegemist on puhkusreisiga selle kõige otsesemas mõttes. Olen korra varem ranniku tähsamad kohad ja linnad läbi sõitnud ning seekord vaatamisväärsusele väga rõhku ei pane. Ühesõnaga minu päevad koosnevad hetkel kolmest tegevusest – hommikujooks, rannategevused ja söömine-joomine. Kirjutan natuke pikemalt igast osast.

Kuna mul juba New Yorgis oli täielikult trennivaba periood, ei tahtnud enam pikka pausi jätta. Kui enda vastu aus olla, siis vorm on ka praegu pigem mitte selline nagu meeldiks, aga sellele hetkel väga ei keskendu ka. Kuigi ma üldiselt hetkel jookmist pole harrastanud, on õiges kohas ja ilmaga hoopis teine tera. Viimased kolm päeva olen kell 7.30 umbes tunniajase kõnni-jooksuringi teinud. Kuna villa asub mäe otsas, algab jooks lihtsalt allamäge. Viimane ots tagasi võtab seevastu päris võhmale. Üli mõnus on lihtsalt joosta mererannas ja promenaadil. Sport on prantslaste seas ilmselgelt päris populaarne, mistõttu on ka teisi jooksjaid ja rattureid tänavad täis. Äkki leian jälle enda jooksugeeni üles ka!

Päeva põhiosa moodustab tavaliselt rand ehk päevitamine ja ujumine. Erinevalt Nizza kandist, on siin liivarannad. Rannas on erinevad rannaklubid koos restoranidega, kust saab rentida toole ning varjusid. Ühe tooli hind algab 15 eurost ehk võite järeldada, et odav siin midagi pole.  Siiski on suur osa neist juba eelnevalt broneeritud ehk mõnikord ei pruugi vabu kohti ollagi. Vesi on soe, puhas ja mõnus! Ma pole ammu vist nii palju ujunud. Kuna meie reisiseltskonnas on ka lapsi, käisime täna ühe preiliga ka paadi taga tuubiga sõitmas.  Nüüd juba mangub, et mis järgmine atraksioon võiks olla.

Tegelikkuses on aga minu jaoks siin suurim elamus olnud hoopis söök. Kui USAs sõime rohkem igasugust rämpsu, siis siin olen ikka selliseid hõrgutisi saanud. Aasta parimad toiduelamused ilmselt ning pooled neist on mitte restoranis vaid hoopis meie “reisi kokkade” poolt. Ise ma üldse köögi poole ei vaatagi, sest ma tunnen end ikka täieliku käpardina nende kõrval. Olen rohkem koristustoimkonna rolli võtnud.

Õhtusöök nr 1: grillitud kuningkrevetid, sinimerekarbid, oliivid, pestod, kartul jms

 

Grillitud antrekoot

Pikalt kirjeldama neid sööke siin ei hakka, sest pildid ütlevad rohkem. Märksõnad on palju mereande, juustu, värsked juurviljad ja puuviljad ning vein. Kui prantslasi vaadata, siis pakse inimesi üldse peaaegu ei kohta. Kõik on nii saledad ja vormis. Toidukogused on tegelikult neil päris suured, aga ega siis ilmaasjata ei öelda, et “Vahemere dieet” on tervislik. Minu menüü märksõnad ongi olnud sinimerekarbid, krevetid, kala, mozzarella juust. Õhtuti veel vein ja mõned kokteilid.

Lõunad (vasakult): Itaalia salat, Nizza salat, kalmaarid ja ratatouille

Sinimerekarbid