Eelmistes postitustes rääkisin enda reisi algusest, kus olin täielikult puhkuserežiimil ja tööasjadega ei tegelenud. Tegelikkuses oli plaan algusest peale jääda Mehhikosse vähemalt paariks kuuks ning ülejäänud aja kaugtööd teha. Antud mõte tiksus minu peas juba Sansibari viimastel kuudel, aga suur ajavahe tundus esmalt natuke hirmutav. Kui mu sõber Oliver aga teatas augustis, et temal on kindel plaan oktoobrist Mehhikosse kaugtööd tegema minna, jäi see vana idee mind kummitama. Võtsin natuke hoogu, et tööl seda mõtet esitleda, aga minu üllatuseks suhtuti pigem elevusega ja toetavalt.

Hetkel töötan Eestist pärit scale-up firmas värbajana ehk vastutan erinevate rollide täitmise eest nii Eestis, Lätis, UKs ja USAs. See tähendab, et olen suures osas ise enda kalendri peremees ning töötan igapäevaselt mitmete ajavöönditega. Pärast paarinädalast puhkust saatsin enda sõbranna Eestisse tagasi, jätsime Mehhiko sõbra Mexico Citysse ja suundusime IT-mehest sõber Oliveriga Mehhiko läänekaldale Jalisco osariigis asuvasse linna nimega Puerto Vallarta.

Miks Puerto Vallarta?

Erinevalt turismilinnadest nagu Cancun ja Playa del Carmen, kasvas Puerto Vallarta üsna orgaaniliselt ja pikkamisi väikesest kalurilinnast populaarseks turismisihtkohaks. Tänu sellele on see säilitanud rohkem autentsust ning on tunduvalt ilusam kui mõned tuntumad piirkonnad. Helesinist Kariibimerd sealt ei leia, aga selle eest on Puerto Vallarta tumeda liiva ja suurte lainetega rannad ümbritsetud roheliste mägedega, kus on palju põnevaid matkaradu. Lisaks veel Vaikse ookeani päikeseloojangud, mida peetakse sageli kõige ilusamaks, pikk promenaad, kus saab imetleda erinevaid skulptuure, palju restorane ning mitmeid võimalusi päevasteks või nädalavahetuse väljasõitudeks.

See (ning lisaks üks parimaid WiFi ühendusi Mehhikos) on meelitanud palju kaugtöötajaid sinna hooajaliselt elama. Kui uurisin, et kus Mehhikos pikemalt peatuda soovitatakse, tuli pidevalt ikka Puerto Vallarta esile. Kuna Sansibaril võitlesin igapäevaselt internetiprobleemidega, tahtsin seekord natuke stabiilsema ühendusega asukohta.

Võrreldes Mehhiko Kariibimere linnadega on Puerto Vallarta üldine atmosfäär tunduvalt rahulikum. Rahvast oli tegelikkuses palju ning jõulude ja aastavahetuse ajal linn turiste täis. Antud piirkond meelitab palju just vanemas eas olevaid inimesi, kes USA ja Kanada talve eest peavarju otsivad. Vahepeal tundsime end ikka päris noorena – ilmselt ka seetõttu, et elasime hotellitsooni juures. Samuti on ka rannas atmosfäär teistsugune – näha on rohkem kohalikke, kes perega rannamõnusid naudivad. Eriti oli seda näha pühapäeviti, kui paljud pered enda lauad, toolid, päikesevarjud ja söögi kaasa pakkisid ning rannas perepäeva veetsid.

Ebaõnnestunud elukoha valik

Nagu mainisin on Puerto Vallarta hetkel diginomaadide seas väga populaarne, mis omakorda tähendab seda, et hinnad on kõrged ja lühiajalisi rendikohti on raske leida. Lisaks valisime sinna minekuks kõrghooaja ehk vahetult enne jõule ja aastavahetust. Kui 6-12-kuulise majutuse võib leida üsna mõistliku hinnaga, siis lühirendi (ehk kuu) eest peab päris palju välja käima. Hakkasime majutust otsima umbes 2 kuud varem (selleks on mitmed Facebooki grupid ja pikemaajalise rendi puhul Facebook marketplace). Valikut oli vähe ning võtsime kahe magamistoaga korteri, mille kuu rent oli 1800 eurot (koos kommunaalidega). Kindlasti oli see palju rohkem, kui olin plaaninud välja käia, aga valikut polnud.

Korter ise oli üsna tip-top – modernne, puhas, hea WiFi ja muidu ilus. Siin tuleb kohe mitu AGA.

1. Korter asus küll peene hotellirajooni juures ning rand oli umbes 15-20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, aga siiski asus see südalinnast natuke liiga palju eemal (ca 1h jala või 30 minutit bussiga) ehk niisama sinna igapäevaselt uudistama minna ei viitsinud.

2. Tegemist oli madala esimese korrusega, mis tähendas, et korter oli nii päeval kui ka öösel pime. Ise kutsusime seda “koopaks”. Vahel kui oli tihe tööpäev, siis oli selline tunne, nagu poleks päevavalgust näinudki.

3. Lärm!!! Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma olen super magaja – võin magada igas transpordis, bussis, võõras kohas, valgusega, müraga, kui vaja on ka seistes. Aga see korter oli lihtsalt kõige valjum koht, kus ma olen olnud. Alustades sellest, et see asus fitness-stuudio kõrval, kus oli esmaspäevast reedeni vahemikus 7.00-21.00 väga valju (ja korduva muusikaga) treeningud ning lisaks automüra ja väga õhukesed seinad. Üsna tavaline oli olukord, kus naabrid mõtlesid, et võiks kell kolm öösel täie volüümiga ladina lugusid kuulama hakata.

4. Kõige “toredam” lugu oli veel see, et pärast jõule jäin ma haigeks – kõik traditsioonilised koroona sümptomid alates suurest köhast ja väsimusest kuni palavikuni. Covid test näitas negatiivset tulemust. Vahelduva eduga olin haige peaaegu 3 nädalat – keha ja ribid juba valutasid köhimisest. Mingi hetk avastasin, et korterist eemal viibides tunnen end päris hästi. Nii kui aga tuppa läksin, tuli tagasi ka pidev köhimine, mis oli kõige hullem öösiti. Hakkasin kahtlustama, et äkki mul on meie elukohas mingi allergia ning nagu võluväel, nii kui allergiarohu sisse võtsin, läks tervis juba ühe tunniga ainult paremuse poole.

Ühesõnaga koreriga läks natuke nihu. Positiivse poole pealt oli Wifi oli tõesti hea…kuigi see vist ei korva üle ülejäänud olukorda.

Ajavahega kaugtöö

Nagu ma mainisin olin pea kolm nädalat Puerto Vallarta ajast haige ning samuti töötasime mõlemad täiskohaga. Arvestades mõlemat asjaolu, saime ikkagi päris palju tehtud. Esialgu tundus 8h ajavahega kaugtöö natuke hirmuäratav. Tööd alustasin kell kuus hommikul ning Eestis oli samal ajal kell juba kaks pärastlõunal. See tähendas, et minu kolleegidel oli juba pool päeva möödas ja kogu “trall” aktiivselt käimas.

Esimesel nädalal tekitas see päris palju ärevust – ärkasin sageli kahe-kolme ajal öösel, et meile ja chati lugeda. Samuti tundsin natuke ka vajadust tõestada, et selline ajavahega kaugtöö vorm toimib. Õnneks sain üsna pea aru, et tekitan ise endale asjatult stressi ning et tegelikkuses on uus ajakorraldus päris hea ning aitab päevas paremini fookust hoida.

Hommikul alustasin tavaliselt Eesti ja UK kõnedega, pärastlõunal USA intervjuud ning vahepeal (või õhtul) on hea aeg rohkem keskendumist nõudvaid asju teha. Kõned tegin kodus ning muudeks tegevusteks otsisime mõnusa kohviku. Pärast 2,5 kuud olen uue süsteemiga juba nii ära harjunud, et mõtlen natuke “hirmuga”, et kuidas see samas ajas töötamine peaks välja nägema, kui kõik on kogu aeg “saadaval”.

Tegevused & väljasõidud Puerto Vallartas

Varahommikul tööga alustamise eelis on see, et õhtud on vabad, mis tähendab, et vahel jõudsime veel pärast tööpäeva randa või väiksemale väljasõidule. Kuna tervis vahepeal alt vedas, olin võib-olla vähem aktiivsem ja sotsiaalsem, kui oleksin tahtnud. Plaanisin ka aktiivselt salsatama hakata (mida haiguse tõttu ei juhtunud) ning tantsukogukond oli Puerto Vallartas täitsa olemas. Mõned salsad kohalikus Kuuba baaris sain ikkagi tehtud. Järgnevalt paari sõnaga töövälistest tegevustest

1. Matkarajad Bocast ja salajased rannad

Puerto Vallarta lähedal leidub palju päevaseid matkaradu, mis sobivad ka vähem treenitud inimestele. Kõige lihtsam on sõita kohaliku linnaliini bussiga umbes 30-minuti kaugusel asuvasse väikesesse asulasse nimega Boca, kust mitmed rajad algavad. Meie kasutasime taaskord AirBnb Experience ning käisime väikse grupiga avastamas varjatud imeilusaid randasid nagu Playa Colomitos ja Playa Caballo. Matka lõpetasime Playa Las Animases, mis on populaarne rannaküla ning päevareisi sihtkoht Puerto Vallarta elanikele. Tagasi linna võtsime veetakso, mis on randade vahel liikumiseks väga populaarne (mistõttu võivad ka järjekorrad olla pikad).

2. Päevareis Yelapa rannakülla

Yelapa on väike kaluriküla umbes 40-minutilise paadisõidu kaugusel Puerto Vallartast. Sinna pääseb vaid veetaksoga, kuna autosõit oleks läbi mägede väga pikk ja keeruline. Linnas autosid pole ning suuresti veetakse asju eeslitega. Aktiivsust otsivad inimesed leiavad sealt paar koskede juurde viivat matkarada. Külastasime Yelapat koos kohaliku sõbra Federicoga, kes meile aastavahetuseks külla tuli ning valisime lõõgastava variandi ehk ranna ja margaritad. Tore koht, kuhu linnamürast eemale minna.

3. Päikeseloojangu kruiis

Puerto Vallarta on tuntud ka aktiivse vee-elu poolest, kus võib detsembrist kuni aprillini näha vaalu ning lisaks aastaringselt delfiine ja kilpkonnasid. Kuigi spetsiaalselt vaalavaatluskruiisil me ei käinud, õnnestus mul kõik nimetatud veeloomi näha. Erinevaid laevareiside võimalusi on palju – alustades show ja peo laevadest kuni looduskruiisideni.

Tänu kohalike välismaallaste Facebooki grupile sattusime jõulueelsele pühapäevaõhtusele peokruiisile. Nagu mainisin on Vaikse ookeani päikeseloojangud võrratud ning kuigi margaritad olid üsna halvad, oli seltskond tore, vaated imelised ja kaugelt õnnestus silmata ka vaalu. Naljakas lugu oli aga see, et kruiisil tutvusime ühe ennast ameeriklaseks kutsuva noormehega Chris, kes esmalt küll põgusalt mainis, et on Eestis käinud, kuid õhtu lõpuks ennast paljastas ning soravas eesti keeles rääkima hakkas. Tuli välja, et ta on Eestis (ja ka Tartus) ligi 7 aastat elanud, erinevates IT-firmades töötanud ning samuti ka veel bachata tantsija. Facebookis oli meil ligi 18 ühist tuttavat. Järjekordne tõestus, et maailm on ikka väike.

4. Temezcali rituaal

Temazcali rituaal on Mehhikost pärit juba tuhandeid aastaid vana rituaal, mis oli nii öelda puhastusrituaal sõduritele enne ja pärast sõda. Meie mõistes istuvad inimesed väikeses saunamajas ringis ümber lõkkeplatsi, kus kuumade kividega maja vähehaaval soojaks köetakse. Rituaali viib läbi šamaan ning see koosneb erinevatest lauludest, palvustest jumalatele. Kokku kestab see umbes kaks tundi ning on iga kord vastavalt šamaanile natuke erinev. Tegemist on spirituaalse tseremooniaga, mille eesmärgiks on nii füüsiline kui ka vaimne puhastumine. Mina proovisin selle ära Puerto Vallarta lähistel ning kahtlemata oli tegemist väga põneva kogemusega. Kui võimalus, soovitan Mehhikos või Ladina-Ameerikas reisides proovida.

5. Jõulud Sayulitas ja surfamine

Üks minu kõige lemmikumaks kohaks Mehhikos oli hipiliku atmosfääriga surfilinn Sayulita, mis asub umbes kahe tunni bussisõidu kaugusel Puerto Vallartast. Veetsime seal jõulude ajal 3 päeva. Olemuselt meenutas mulle natuke Bali – terve linn täis surfareid, omapärased (vegan) kohvikud ja restoranid ning ilus värviline linn. Kuigi inimesi oli palju, ei rikkunud see üldist õhustikku.

Tegemist on populaarse surfilinnaga ning kuna lained pole liiga suured, on see hea koht ka täiesti algajatele. Proovisime ka meie enda esimesed laineharja sõidud ära ning treeneri osavate instruktsioonide abil õnnestus tunni lõpuks ka laua peal seista. Võrreldes lohesurfiga oli tore, et polnud liiga palju üleliigset varustust ja ohtu, et kedagi (peale enda) vigastada võin. Omal käel ma ilmselt ühtegi lainet siiski kätte ei saaks, seismisest rääkimata. Ööbisime hostelis Viajero Sayulita Hostel, mis on võrreldes paljude hostelitega natuke kallim, aga katusebaar, imeilusad vaated ja korralikud toad on raha väärt. Lisaks ei saa mainimata jätta, et sain seal tantsida paar kuuba salsat ja bachata kohaliku väga osava treeneriga.

Puerto Vallarta kokkuvõte

Kui nüüd sellele kõigele tagant järgi mõelda, tundub, et tehtud sai tegelikult päris palju. Samuti on Puerto Vallarta lähistel palju tegevusi seikluspargi fännidele – erinevad zipline sõidud mägede vahel, ATV, ronimised ja palju muud. Populaarne on ka langevarju hüpe ja snorgeldamine. Kuna peamine turist ja elanik on USAst või Kanadast, on ka tegevuste hinnad vastavad ning umbes samal tasemel nagu Euroopas.

Söögivariante leidub õnneks igale rahakotile ja soovile alustades tänavatoidust kuni peenemate restoranideni. Kokkuvõtteks võin öelda, et Puerto Vallarta on hea koht, kus stabiilset elu elada ning töötada. Ise ma ilmselt lähiaastatel tagasi ei läheks, kuna Ladina-Ameerikas on palju muidu põnevaid linnasid ja kohtasid, mida tahaks avastada.