Itaalia on kahtlemata üks riikidest, kus avastamist leidub palju ja rohkemgi – alustades iidsetest hoonetest ja kultuuripärandist kuni mägede ja imeliste randadeni. Samas võib seal vabalt ka niisama oleskleda ning nautida head ja paremat, mida Itaalia toidu- ja joogimaailm pakub.

Itaalias olen käinud mitmeid kord, kuid Rooma oli mul veel avastamata. Kaks aastat tagasi augustis Toscana kuumusest sulanuna naastes lubasin endale, et enam kunagi sel aastaajal Itaaliasse ma oma jalga ei tõsta. Endalegi üllatuseks võtsin suuna Rooma poole just täpselt samal nädalal ja kuul. Sansibaril elamine ilmselt treenis minu kuuma taluvust, sest seekord oli temperatuur märksa talutavam. Siiski olen endiselt arvamusel, et ideaalne aeg Itaalia külastamiseks on mai või september.

Lennupiletid

Kes lennuliinide tegemistega end kursis hoiab, teab, et Wizzair ja Ryanari avavad hetkel võidu otselende Itaaliasse (samal ajal nad ka sulgevad liine üsna ootamatult). Rooma saab hetkel otse Wizzairiga, kes peagi avab liini ka Napolisse. Samuti alustab lende Rooma ka Ryanair. Piletid on vahepeal üsna naljahinnaga – Hiiumaale on sageli kallim lennata. Muidugi peab arvestama, et kui on soov kaasa võtta suuremat käsipagasit (käsipagasi kohvrit), peab selle eest tihti päris palju lisaks maksma. Kõige odavam on pagas soetada juba broneeringu tegemise ajal, sest hiljem on summa suurem. Mina maksin koos käsipagasiga edasi-tagasi pileti eest 80 eurot.

Wizzair on teinud üpriski keerukaks ka online check-ini tehes istekohtade valimise. Kohati võib jääda mulje, et muud võimalust pole, kui 8 eurot istekoha valimiseks juurde maksta. Soovitan natuke uurida ja pusida või trip.ee õpetust lugeda, et lisatasu maksma ei peaks. Sel juhul tasub muidugi arvestada, et kaaslasest pannakse võimalikult kaugele istuma.

Ühistransport

Fiucimo lennujaamast kesklinna saab odavalt ja kiirelt rongiga. Kahjuks on mitmed odavlennufirmade graafikud sätitud nii, et takso on ainuke võimalus liikumiseks. Takso linna maksab 48 eurot (fikseeritud hind) ning selle saab võtta elavast järjekorrast. Mina leidsin meiel trip.ee taksojagamiseks kaaslased ehk sel juhul oli sõit üsna rahakotisõbarlik. Tagasi tulles palusime majutuskohast endale takso broneerida ning see läks maksma 55 eurot.

Metroo maksab 1,5 eurot 90 minutit ja pileteid saab lihtsalt metroojaamast. Linnareisidel kasutan võimalikult palju jalatransporti, mistõttu kilomeetreid kogunes päris korralikult. Viimasel päeval tuli samme ligi 37 000 ehk kinnised jalanõud ei mahtunud enam hästi jalga.

Majutus

Ööbimiseks valisin külalistemaja stiilis Oasi Urbana 41. Minu jaoks olid peamisteks kriteeriumiteks asukoht kesklinnas, mõistlik hind ning võimalus öösel check-ini teha (mitmed majutusasutused seda ei paku). Antud koht vastas kõigile tingimustele ning jäi silma kiitvatele arvustustega. Viie öö eest maksime 300 eurot (3-le inimesele), asus lühikese jalutuskäigu kaugusel Colosseumist ning oli igati viisakas ja ilus. Meil oli ka suurepärane host, kes jagas soovitusi restoranide, baaride, muusikaürituste ning muu osas. Kõige lõpuks tõi meile veel viimasel hommikul värsked crossantid ja veini ukse taha (just nimelt – punase veini hommikusöögiks).

Koroona ja piirangud

Hetkel ei saa üle ega ümber koroona teemast. Enne Itaaliasse sisenemist tuleb täita ankeet, kus tahetakse teada sinu poolt elulugu ehk soovitan varuda vähemalt 45 minutit ning võimalusel kasutada arvutit. Vaktsineerimiskuuri lõpetanud inimestel on sisemine lihtne – näita vaid koroonapassi ning astu riiki. Teised peavad esitama negatiivse testi. Ma ei tea, kas asi oli hilises kellaajas, aga saabudes ei küsinud keegi näha ei ankeeti ega ka tõendit. Samuti tasub kindlasti meeles pidada, et lennule riidest maskidega ei lasta, vaid nõutud on meditsiiniline või FFP (filtriga) mask. Nii mitmedki inimesed pidid seda ostma minema, kui riidest näolapiga lennukile sammuma hakkasid.

Maskikandmise kohustus on Itaalias avalikes siseruumides (sh restoranid, muuseumid, poed, ühistransport jms) ning nad on seda väga varmad kontrollima. Pigem vaadatakse kurja pilguga või tehakse märkus, kui mask ununeb. Õues õnneks maskikohustust pole ning inimesed kannavad enda maski moodsalt randmed, et see kohe vajadusel näo ette panna (ilmselt mitte kõige hügeenilisem). Kui soov on minna muuseumisse, restorani siseruumi, tuleb ette näidata Itaalia roheline pass, milleks sobib vaktsiinitõend (piisab ka ühest süstist) või negatiivne test. Seda kontrolliti ka mitmeid kordi.

Mida näha ja teha Roomas?

Rooma kesklinn ja vanalinn ongi ise üks suur vaatamisväärsus. Igas suunas laiutab mõnu tuhandeid aastaid tagasi ehitatud hoone või sammas. Vahepeal üritasime ette kujutada, et oleme sattunud iidsesse linna ning missugune elu seal võiks olla. Põhilised vaatamisväärsused on õnneks üsna kompaktselt koos ehk jalutades on võimalik need kõik ära näha. Must-go kohad on kindlasti Colosseum, Rooma Foorum, Panthenon, Trevi purskkaev, Piazza Navona, Vatikan ja Püha Peetruse väljak, Piazza di Spagna ja Hispaania trepid. Lisaks näiteks veel ka katakombid ning rohkel arvul muuseumeid.

1. Colosseum ja Rooma Foorum

Colosseumit tasub kindlasti külastada ka seestpoolt. Selleks tuleb Coopculture lehelt osta pilet (18€) ja broneerida endale sissepääsu aeg. Sisenedes tuleb piletiga seista siiski natuke aega järjekorras. Samuti nõutakse maski kandmist ja vaktsiini (vähemalt 1 süst) või negatiivse testi tõendit, mida kontrollitakse korduvalt. Ostsime juurde ka auido-giidi (6€), mis oli üsna mõttetu ehk seda kulutust teha ei soovita. Sama piletiga saab jalutada ka Rooma Foorumi aladel. Kokku võiks arvestada 2-3h.

2. Panthenon

Sissepääs on tasuta ja seega oli ka järjekorda terve plats täis. Ilmselt ootasid inimesed seal ca 1-2h. Endal nii suurt soovi polnud ehk jätsime vahele. Tõenäoliselt minnes hommikul varem saab ka kiiremini sisse.

3. Trevi purskkaev

Kahtlemata väga kena purskkaev, aga mitte nii idülliline kui piltidel, sest pildi tegemiseks peab võitlema suurel hulgal turistidega. Kuna Roomas on purskkaevusid veelgi, on vahel mõne vähem tuntuma juures hoopis toredam. Trevi purskkaevu tasub vaadata nii päeval kui ka pimedas, kuna avaneb üsna erinev vaatepilt.

4. Vatikan: Vatikani muuseum ja St. Peter Basilica

Sarnaselt Colosseumile peab Vatikani muuseumisse minekuks broneerima endale aja ning ostma pileti (18€) internetist antud lehelt. Soovitan need osta vähemalt 2-3 päeva varem, kuna vabad ajad täituvad kiiresti. Muuseum ise on nagu üks suur labürint ehk olenevalt liikumiskiirusest võib seal veeta tunde. Kõige viimaks jõuab see välja Sixtuse kabelisse, kus on võimalik koos turisti massiga imetleda Michelangelo laemaali “Viimne kohtupäev”.

Peetruse platsile minekuks tuleb kõndida natuke maad muuseumist eemale. Suurejooneline ja maagiline aura valitses antud platsil. Üüratu suur ala, aga samas üsna tühi. Olime seal ka päikseloojangul ning pimeduse saabudes. Vatikani lähistel asub ka päikeseloojangu vaatlemise koht. Kuna meil päevi jäi väheks, ei jõudnud me selleni, aga soovitan internetiavarustest uurida.

Peetruse platsil asub St. Peter’s Basilica. Kõik minu tuttavad on sinna minekut kiitnud, aga meie jõudsime sinna pärast Vatikani muuseumi liiga hilja, mistõttu see juba suleti. Võimalik on ronida ka üles kuplisse, mis suletakse tund enne basiilikat. Seega soovitan pigem esimesena ära käia basiilikas ja seejärel suunduda Vatikani muuseumisse.

Restoranid & baarid Roomas

Itaallased on hilised sööjad. Palju kohad avavad õhtusöögiks end alles kell 20.00 ning kohalikud suunduvad restorani sageli alles alates 9st õhtul. Hinna poolest olid minu üllatuseks nii joogid kui ka söögid väga mõistlikud. Ilmselt mängib ka rolli asjaolu, et Tallinnas on hinnad viimaste aastate jooksul üha kallimaks läinud. Pastaroa saab olenevalt kohast kätte 8-12 euroga, pitsa 6-12 euroga, kokteil (aperol, gin) maksab ligikaudu 7-8 eurot. Maski restorani väliterrassil kandma ei pea, kuid siseruumi minnes nõutakse selle kasutamist. Samuti küsiti näha ka tõendit, kui soovid pikemalt kohviku siseruumi istuma jääda.

Roomale on omased 4 põhilist üsna rammusat pastarooga, millest kolm sisaldavat peekonit. See oli mulle natuke üllatus, kuna polnud end Rooma spetsiifilise köögiga kurssi viinud. Proovisin neist kolme ning minu lemmikuks osutus spaghetti alla gricia (paremal), mis on üsna sarnane carbonaraga, kuid tehtud valge veini kastmega. Üldiselt eelistan siiski kergemaid mereannipastasid peekoniga versioonidele.

Restoranide ja baaride soovitusi jagas meile külalistemaja võõrustaja. Kõiki kahjuks külastada ei jõudnud, aga nii palju kui proovisime, jäime väga rahule. Jagan ka siia mõne tema soovituse. Üldiselt usun, et üsna raske on söögiga väga mööda panna ning enamikes kohtades saab positiivse maitseelamuse.

• Hosteria Romanesica (Piazza Campo de Fiori) – kõige parem pastakogemus Roomas. Koht tasub võimalusel ette broneerida või arvestada järjekorras seismisega. Kuna meie läksime itaallaste jaoks üpris vara – natuke enne 20, saime veel viimase koha ilma järjekorrata. Restoran pidavat olema populaarne kohalike seas ning ilmselt tõestab seda ka asjaolu, et see oli kõige pikema järjekorraga antud platsil. Piazza Campo de Fiori oli üldse mõnusa meeleoluga õhtustamiseks.
• Hostaria Grappolo D’oro (Piazza della Cancelleria) – ei proovinud, aga sarnane eelmisele.
• Ristorante Carlo Menta (Trastevere) – Trasteveres asuv väga taskuohaste hindadega restoran, mis pakub traditsioonilist Rooma sööki. Pastad maksavad keskmiselt 6-7€, pitsad 5-8€ ning liiter veini oli äkki 8€.
• Bo.No. Bottega Nostrana (2 kohtvikut: San Pietro või Piazza di Spagna) – Itaalia gurmee variant Subwayst. Valikus on üle 20 erineva panini kombinatsiooni, mis võtab kohati silme eest kirjuks. Seega saab 6-7 euro eest maitsa ja väga kõhtutäitva eine. Nö odav tänavatoit lõunaks.
• La Casa Del Caffè Tazza D’oro (Panthenoni lähedal) – meie host ütles, et sealne coffee granita vahukoorega on must-try. Kahjuks seekord jäi proovimata, kuid soovitan uurida kui kohvi meeldib.
• Frigidarium Gelateria – lemmik gelato kohvik, kus on lisaks ka väga mõistlikud hinnad. Kolme eri maitsega vahvel maksab vaid 3€. Üsna pikk järjekord tõestas ka populaarsust.

Sperlonga: päevane väljasõit Roomast mere äärde

Tihedatele linnapäevade vahele otsustasime teha päevase väljasõidu mere äärde. Pikema reisi korral võetakse tavaliselt suund Amalfi piirkonda, kuid selleks võiks varuda vähemalt 2-3 päeva. Roomast natuke rohkem kui tunni kaugusel asub pika rannajoonega rannikulinn Sperlonga.

Selleks tuleb rongiga (Roma Termini) sõita Sperlonga-Fondi peatusesse. Ühe suuna pileti hind on 7€. Seejärel peab sõitma bussiga (1,5€) või taksoga (25€) kesklinna. Minnes otsustasime takso kasuks, mis kolme peale tundus mõistlik jagada. Tagasi tulles avastasime enda üllatuseks, et taksot polegi lihtne saada. Samuti on rongipeatusesse saamiseks sõita mööda mäekülge, mis on sageli mattunud suure ummiku alla. Taksojuht ütles meile, et sõit rongijaama võtab aega 2h ja tema seda sõitu tegema ei hakka. Küla keskväljakult saime ikkagi bussi peale ning pärast pikka retke jõudsime rongijaama, kus veel omakorda tund aega rongi ootasime. Õnneks olid meile sel teekonnal saatjaks Itaalia kalleim 15 eurone vein, mille suutsime rongijaama poest leida. Kokkuvõttes jõudsime Rooma ligi 4h hiljem õhtul kell 11. Seega soovitan enda tagasisõit läbi mõelda, et vältida lõpuks rongipeatuse pingil ööbimist.

Rand ise on kaetud paksult erinevate rannatoolide ja -varjudega. Suurem osa neist on hotellide omad, kuid leidab ka paar kohta, kust varjusid saab rentida ilma hotellis ööbimiseta. Hind oli päris kirves – kauplesimise peale saime kolm tooli ja varju 40€ eest. Tegemist pole kindlasti paradiisirannaga, aga vaated Sperlonga mägilinnale olid ilusad ja merevesi kosutav. Seega päevaseks getawayks tasub minna küll. Linn ise oli väga armas ja meenutas natuke Cinque Terre mäglinnasid.

Kokkuvõtteks

Vahelduseks üksi reisimisele oli väga tore seekord sõpradega seigelda ja emotsioone jagada. Seekord võtsin kampa enda lapsepõlve sõbranna, kellega me kahjuks kiire elu tõttu (ja minu Sansibaril viibimise tõttu) polnud kohtunud ligi aasta aega. Lennukis kohtasin ka enda koolivenda Tartust ning saimegi väga lõbusa ja toreda reisiseltskonna. Olen neile selle eest väga tänulik. Reis oli küll lühike, aga meeleolukam kui oskasin oodata. Isegi väike nädalavahetuse sutsakas annab ikka palju uut energiat ja hingamist (ning muidugi paneb veel rohkem kihelema järgmiste seikluste järele – justkui minu sõltuvus ja mõnuaine).

Olen juba ammu arvamusel, et Itaaliasse tasub alati tagasi minna ning pikaks nädalavahetuse sobib Rooma ideaalselt. Vaktsineerituna on hetkel reisimine Euroopas üpriski lihtsaks tehtud ning tekkis jälle motivatsiooni ka lühemaid reise kui “5 kuud Sansibaril pagenduses” teha (kuigi iga kell teeksin selle viiekuulise uuesti).