Matk Himaalaja mägedes peaks olema iga Nepali külastaja reisikavas. Nepali matka planeerimist alustades teadsime kohe, et soovime lühemat matka, mis kestaks maksimaalselt 5-6 päeva. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasime Mardi Himal Base Camp treki kasuks, mis asub Annapurna mäestikus.
Selles postituses jagan, miks valisime just selle raja, mida planeerimisel silmas pidada ning kuidas meie matk möödus. Rohkem Nepali reisisoovitusi leiad postitusest 12 päeva Nepali reis: planeerimine ja minu reisikava.
📷 Kui sa mind veel Instagramis ei jälgi, siis soovitan seda teha, kuna seal jagan rohkem ja jooksvalt oma reisidest. Pane follow @hiieliinreisib.
Vaata ja salvesta Nepali reisi Instagrami postitused: Huvitavad faktid Nepalist, Matk Himaalajates 1, Matk Himaalajates 2: video, Matk Himaalajates 3, Pokhara ülevaade, Bhaktapur ülevaade. Veel ülevaadet Nepali highlight’side alt.
Miks valisime Nepali matkaks Mardi Himal Basce Camp treki?
Nepali populaarsemad matkad on Annapurna Circuit, Annapurna Base Camp (ABC) ja Everest Base Camp. Need kõik võtavad vähemalt 10–14 päeva. Meie sooviks oli teha lühem matk, mis võtaks umbes 5–6 päeva. Kõige tuntum matk sellise pikkusega on Annapurna mäestikus Poon Hill, mis oligi meie esmane valik. Veidi uurimustööd tehes saime aga aru, et see matk kulgeb rohkem orus, mäed jäävad kaugemale ning rajal on väga palju rahvast.
Kui leidsime Mardi Himal Base Camp raja, tundus see täpselt see, mida oma Nepali matkaks otsisime. Miks?
- Pikkus: Mardi Himal Base Camp raja läbimiseks on soovitatav planeerida 5–7 päeva. Meie saime sellega hakkama 4 päevaga.
- Vaated: Mardi Himal viib võrreldes Poon Hilliga kõrgemale (4500 meetrit) ning rada kulgeb mägedele lähemal. Poon Hilli rada kulgeb rohkem orus ning mäevaated jäävad kaugemale. Eriti muljetavaldav on Mardi Himali viimane lõik enne baaslaagrisse jõudmist, kus kõnnid mööda kitsast mäekurul kulgevat rada, mõlemal pool kõrguvad suured mäed. Poon Hilli rajal näeb ilmselt rohkem kohalikke külasid, kuid see on tõenäoliselt ka lihtsam matk.
- Populaarsus: Mardi Himal Base Camp matkarada avati alles 2012. aastal. Seetõttu on see üsna uus ja veel mitte nii populaarne. Samas on olemas piisavalt teemajasid ja söögikohti, seega ei pea millegi pärast muretsema. Poon Hill saab palju reklaami, mistõttu on rada rahvast täis. Mardi Himalil kohtasime vähem tüüpilisi lääneturiste, kuid rohkem Nepali kohalikke gruppe ja matkajaid. Kuigi meie ise Poon Hillil ei käinud, siis kohtasime inimesi, kes olid mälemat rada teinud, ja nemad soovitasid igal juhul Mardi Himali.
Lisaks on võimalik erinevaid radasid kombineerida – näiteks teha nii Mardi Himal kui ka Poon Hill või lisada mõni väike lõik juurde.
Matka ettevalmistus
Giidiga või iseseisvalt
Kuna Mardi Himal matk on võrdlemisi lühike, pole giidi võtmine otseselt vajalik. Samas on paljudel turistidel siiski giid kaasas, kuna see pakub lisaks matajuhi olemasolule ka võimaluse Nepali elu ja kultuuri kohta rohkem kuulda. Giid organiseerib ka matkaloa ning broneerib öömajad. Lisaks saab võtta ka porteri, kes aitab varustust kanda—tavaliselt ei räägi nad inglise keelt ja keskenduvad pagasi tassimisele.
Pokharas leidub giide ja portereid rohkelt ning soovitusi saab küsida majutusasutustest. Broneerimine ette pole üldiselt vajalik. Minu hea reisisõber soovitas väga giidi Sandesh – temaga saab ühendust Instagramis.
Meie tegime matka omal käel ja kasutasime AllTrailsi äpist alla laaditud kaarti (tasuline versioon), mida igapäevaselt järgisime. Kuigi giidiga oleks olnud põnev vahetada mõtteid ja kuulda lugusid kohalikust elust, nautisime oma rütmis matkamist. Samuti ei pidanud me porterit vajalikuks, kuna jätsime oma kohvrid Pokharas hotelli (Hotel Karuna) ja võtsime kaasa vaid viieks päevaks hädavajaliku. Ööbimine ja söök oli teemajades ning seega polnud vaja kaasa võtta telki ega muud varustust.
Parim aeg Nepalis matkamiseks
Parim aeg Nepalis matkamiseks on sügis (oktoober-november) ja kevad (märts-aprill), mil ilm on stabiilsem, taevas selge ja vaated mägedele head. Oktoobriks on mussoonvihmad taandunud, jättes maha rohelised orud ja puhta õhu. Kevadel on loodus õites, muutes maastiku värviküllaseks.
Meie reis toimus oktoobri teises pooles – justkui parimal ajal kõige selgemate ilmade jaoks. Seda suurem oli üllatus, kui kõigil meie matkapäevadel sadas vähemalt 2-3 tundi hoovihma ja rahet, ning kahel päeval kõndisime vaid pilvede sees. Siit ka õppetund – mägedes on ilm muutlik, seega tasub alati olla valmis ootamatusteks. Kohalike sõnul on viimastel aastatel ilm muutunud veelgi ettearvamatumaks kliima soojenemise tõttu.
Matkaluba
Enne matka alustamist on kohustuslik hankida matkaluba, mis tuleks organiseerida vähemalt päev enne matka algust. Siin on mõned võimalused loa saamiseks:
- Giid või agentuur – Kui lähete matkale agentuuri või giidiga, organiseerivad nad loa teie eest.
- Kohalik turismifirma või agentuur – Luba saab teha ka autoriseeritud agentuurides Pokharas, Kathmandus ja mujal Nepalis.
- Riiklik asutus Pokharas – Kui soovite loa ise teha, saab seda teha riiklikus turismi büroos Pokharas. Kuna Nepalis on palju pühasid ja asutused võivad seetõttu suvalistel aegadel suletud olla, ei tasu loa tegemist jätta viimasele minutile (nagu meie).
- E-luba (tulekul) – Varsti peaks olema võimalik matkaluba taotleda eraisikuna ka veebis. Meil oli sellega naljakas kogemus: jõudsime büroosse poole nelja paiku, kuid asutus oli järjekordse festivali tõttu juba suletud. Sealne IT-mees pakkus meile esimestele klientidele võimalust testida uut veebisüsteemi. Meil oli Visa kaart olemas ja saime matkaloa kiirelt tehtud.
Mida vaja teada?
- Dokumendid: Passi koopia ja passipilt.
- Tasu: Mardi Himal Base Camp matka luba maksab …. (Hind sõltub konkreetsest matkast.)
- Trükkimine: Luba tuleb välja printida ja matkarajale kaasa võtta!
Kõige värskemat infot matkaloa taotlemise kohta loe Nepali immigratsiooniameti ametlikult lehelt: Department of Immigration-Trekking Permit.
Varustus ja pakkimine: Mida Mardi Himal Base Camp matkale kaasa võtta?
Mardi Himal Base Camp matk on tehniliselt lihtne ja lühike, seega pole vaja erivarustust ega suuri pakke. Siiski tasub kaasa võtta mõned olulised esemed, et tagada mõnus matkaelamus:
- Matkakepid – meie saime enda hotellist, aga ka Pokharast saab neid osta või rentida.
- Veekindlad matkajalanõud – kindlasti vajalikud, kuna ilm võib olla niiske ja radadel porine.
- Kihilised riided ja midagi soojemat – ilm muutub pidevalt, seega on hea kihte lisada ja eemaldada vastavalt vajadusele. Madalamatel kõrgustel sobivad lühikesed püksid ja T-särk, kõrgemal aga pikad püksid ja soojemad kihid.
- Müts, kindad ja soojad sokid – õhtud võivad olla jahedad, isegi oktoobris.
- Mitu paari sokke
- Pealamp – väga kasulik varajaste hommikuste startide ja õhtuse liikumise jaoks.
- Vihmapontšo ja vihmapüksid – ka kuivemal hooajal võib ootamatult vihma sadada; vihmakaitse on väga soovitatav. Tundsime nendest väga puudust.
- Filtriga veepudel – see võimaldab juua kraanivett ja aitab vältida plastpudelite kasutamist.
- Sularaha – kõik ööbimis- ja toidukulud tuleb tasuda sularahas; võta piisav kogus kaasa.
- Lugemiseks raamat ja kaardid – teemajades on sageli vaba aega, nii et meelelahutuseks võib kaasa võtta lugemist.
- Akupank ja laadijad – külmematel kõrgustel võivad seadmete akud kiiremini tühjaks saada, seega varupatareid ja laadimisvõimalused on kasulikud. Samuti pole igas ööbimiskohas alati elektrit.
- Matkaluba – ära unusta printida ja kaasa võtta oma matkaluba.
Ööbimine ja toitlustus Mardi Himal matkal
Mardi Himal rajal saab ööbida traditsioonilistes külalistemajades, mida kutsutakse teemajadeks (tea house). Kuigi neid on siin vähem kui populaarsematel radadel, nagu näiteks Poon Hill, leidub ööbimiskohti rajal piisavalt sageli. Peamised peatuspunktid on suuremad baaslaagrid, nagu Australian Base Camp, Forest Camp, Low Camp ja High Camp. Meie veetsime esimese öö Forest Campis, teise High Campis ja kolmanda Low Campis, kus meie lemmikkohaks osutus Low Camp Guest House.
Teemajad pakuvad lihtsat tuba, suurt ühist puhkeruumi ahjuga, jagatud WC ja sööki. Mõnes majas pakutakse ka dušši kasutamise võimalust, kuigi see pole alati standard. Toad on ilma kütteta, kuid tekid olid piisavalt paksud, et öösel oleks soe. Puhtuse tase varieerub, kuid seal, kus meie ööbisime, olid voodiriided puhtad ja korralikud. Soovitame saabumisel erinevaid teemaju vaadata, sest tingimused võivad suuresti erineda.
Majutus ja söök muutuvad kõrgemal mäestikus liikudes kallimaks. Menüü on kõigis majades üsna sarnane, pakkudes tavaliselt lihtsaid toite, nagu dal bhat ja muu Nepali klassika. Broneeringut ette teha pole vaja – ja see on isegi soovitatav, sest liikumiskiirus võib varieeruda. Kui baaslaagris pole koheselt vabu tube, leiab uue koha sageli vaid mõne sammu kaugusel. Kui reisid giidiga, siis broneerib giid tavaliselt majutuse ette.
Matka alguspunkt
Annapurna mäestikus matkamiseks peab esmalt sõitma Pokharasse. Tegemist on Nepali suuruselt teise linnaga Phewa järve ääres, tuntud ka kui “matkapealinn”, kuna just sealt algavad paljud Annapurna piirkonna matkad. Pokharasse saab Kathmandust bussiga (7-9 tundi) või lennukiga (30 minutit).
Pikkade bussisõitude asemel otsustasime valida siselennud mugavuse ja ajasäästu huvides. Kaks peamist lennufirmat on Buddha Air ja Yeti Airlines, mille hinnad on enamasti sarnased. Meie lendasime Yeti Airlinesiga, kuna nende lennugraafik sobis paremini. Kui valite bussi, siis tasub kasutada turistibusse, sest need on mugavamad ja ohutumad. Rohkem infot lugede https://nepaltouristbus.com/.
Pokharas ööbisime väga toredas Hotel Karuna, mida julgelt soovitan. Rohkem Pokhara tegevuste kohta leidad siit blogipostitusest.
Mida veel teada Nepali reisimisest?
Selleks loe minu pikemat blogipostitust, kus kirjutan detailselt Nepali reisi planeerimisest.
Matkakava
1.p: Kande 1700m > Forest Camp 2900m
2.p: 2900m > High Camp 3550m
3.p: 3550m > Base Camp 4500m > Low Camp 2970m
4.p: 2970m > Siding 1850m
1 päev: Kande (1700m) – Forest Camp (2550m)
Kell 7:00 hommikul ootas meid Pokharas takso, et viia Kandesse – kohta, kust tavaliselt Mardi Himali matka alustatakse. Sõit kestis umbes 40 minutit. Kohale jõudes tervitas meid pilvine taevas, kuigi väike päikesekuma andis lootust, et ilm võiks päeva peale selgineda. Kahjuks mägesid me aga esimesel kahel päeval ei näinud.
Matk algas kohe tõusuga, peamiselt treppidest üles ja läbi metsa. Esimene peatus oli umbes pooleteise tunni pärast Australian Base Campis, kus nautisime kiire kohvi ja liikusime edasi. Rada jätkus peamiselt ülesmäge treppidena, kuigi vahele sattusid ka mõned langused. Ilm oli soe, ent pilvine, ja rada kulges suuresti metsas.
Kella 12 paiku pidasime väikese lõunasöögipausi teeäärses söögikohas, mis osutus viimaseks kuivaks peatuspaigaks sel päeval. Peagi hakkasime kaugel kostma mürinat, mis tundus olevat äike. Enne kui arugi saime, lähenes vihmasein, mille tõttu tõmbasime ruttu selga vihmajoped (kahjuks jäi pontšo koju, kuna arvasime, et on kuiv hooaeg ja seda vaja ei lähe). Vihmasadu muutus järjest tugevamaks, peagi järgnes ka rahe. Libedaks ja mudaseks muutunud teel jalutasime tund aega kuni jõudsime Forest Campi, kus planeerisime esimese öö veeta.
Kuna jõudsime laagrisse läbimärjana, astusime esimese teemaja juurde, kust korstnast suitsu tuli. Kell oli umbes 15-16, ja meie õnneks oli puhkeruumi ahju juba küdema pandud. Teemaja polnud küll kõige kaunim, kuid oli soe ja seal oli isegi dušš. Riputasime kõik märjad riided ja jalanõud kuivama ning veetsime õhtu ahju kõrval raamatut lugedes. Pärast selle päeva kogemust otsustasime, et edaspidi otsime vihma korral kohe katusealuse.
2. päev: Forest Camp (2550m) – High Camp (3550m)
Hommikul ärkasime päikesetõusuks ja läbi pilvede kumas isegi mõni mäetipp. See pidi olema tavaline, et hommikuti on ilm selgem ja nähtavus parem.
Umbes kell 8 kui olime hommikusöögi lõpetanud, alustasime liikumist. Meie päeva eesmärk oli jõuda Kamiko (2750 m) või Vadal Danda (3300 m) juurde ning tee peal teha lõuna Low Campis (2970 m). Sinna jõudsime juba umbes 1,5-2 tunniga ja ei tundnud vajadust veel süüa. Seega liikusime edasi ja kuna kõndisime üsna kiire tempoga, otsustasime, et lähme High Campi (3550 m), mis oli esialgu planeeritud alles järgmise päeva sihtkohaks.
Matkatee kulges ülesmäge ja saime näha erinevaid loomi – lambaid, lehmi, hobuseid ja eesleid, kes toovad varustust ja toidukraami küladesse. Kuna sinna piirkonda autoteed ei lähe, kantakse kogu toit ja varustus kohale looma- ja inimjõul. Läbisime ka mitmeid kohalikke külasid, kus jätkus raja tuttav muster: treppidest ülesmäge. Õnneks ilm oli pilves, kuid kuiv, mis oli meile pärast eelmist vihmast päeva suur kergendus. Kõrguse tõustes oli temperatuur juba jahedam, aga kuna rada oli pidevalt ülesmäge, oli ikkagi üsna palav.
Kella 12 paiku jõudsime High Campi. Tee peal uurisime teistelt matkajatelt soovitusi ööbimise kohta ja enamik soovitas peatuda High Camp lõpus olevates viimastes teemajades. Seega valisimegi peeaegu viimase teemaja, mis tundus üsna korralik ja ilusam kui eelmise õhtu peatuspaik. Olime seal esimesed külalised. Koht osutus populaarseks, sest pärastlõunaks olid kõik toad juba välja antud.
Kuna lõpetasime matkamise juba keskpäevaks, jäi palju vaba aega. Olen tänulik, et võtsin kaasa Kindle’i – see pakkus suurepärast ajaviidet. Päev möödus lugedes, kaarte mängides, ingveriteed juues ja süües. Ja nagu tellitult, hakkas kella 15 paiku taas tugevalt vihma sadama – seekord oli meil aga õnne, et olime juba peavarju all.
3. päev: High Camp (3550m)- Mardi Himal Base Camp (4500m) – Low Camp (2970m)
High Camp (3550m)- Mardi Himal Base Camp (4500m)
Kolmanda päeva hommik algas üsna dramaatiliselt. Soovituste järgi ärkasime kell kolm öösel, et jõuda Upper Viewpointi (4300 m) päikesetõusuks. Just sel ajal peaksid olema kõige selgemad ja paremad vaated.
Kui aga ärkasime, sadas väljas paduvihma ja rahet. Õues oli maapind rahest valge, mis meenutas esmapilgul isegi lund. Eelmise öö jooksul olime saanud minimaalselt magada – teemaja seinad värisesid lärmist, mida põhjustas naabriteks olnud noortegrupp, ja ülejäänud aja hoidis meid ärkvel tugev vihmasadu. Mõtlesime isegi võimalusele baaslaagrisse kõndimine päeva võrra edasi lükata, kuid perspektiiv veel üks päev seal viibida ei tundunud meile kuigi atraktiivne.
Start kell 4:30. Õnneks vihmasadu lõppes pärast nelja ja otsustasime teele asuda. Kottpimedas, pealampide valgel, hakkasime sammuma järsust rajast üles. Maapind oli jätkuvalt kaetud rahega ja õhk muutus aina hõredamaks, muutes tõusu füüsiliselt raskeks. Kui aga esimest korda silmasime kauguses 7000 meetri kõrgust mäge, andis see motivatsiooni juurde.
Enne päikesetõusu umbes 6:30 jõudsime Upper Viewpointi. Vaade Annapurna mäestikule, mis hommikuse valgusega pilvede vahelt nähtavale tuli, oli hingemattev. Sel hetkel olid kõik pingutused väärt. Ent otsustasime, et see polnud veel kõik – liikusime edasi Mardi Himal Base Campi suunas.
Raske tõus Base Campi (4500 m). Raja lõpp baaslaagrisse osutus palju raskemaks, kui eeldasime. Kuigi distants tundus kaardi peal väike, oli rada väga kitsas ning õhk hõredam. Kuna tee viis mööda kitsast mäeharja, olid vaated just sel hetkel kõige paremad. Ühel hetkel tundsin, et pea käib ringi ja olemine pole kõige parem. Ühelt poolt ilmselt kõrgusest, aga ka sellest, et mu käed olid päikesetõusu ajal täitsa ära külmunud ja ei tahtnud enam üle sulada. Olen seda ka varem kogenud Eestis. Janis soovitas, et võiksime tagasi pöörduda, kuid ma keeldusin alla andmast. Käte soojendamine Janise särgi all aitas lõpuks enesetunde taastada.
Baaslaager saavutatud – 4500 meetrit. Kui lõpuks Mardi Himal Base Campi jõudsime, valdas meid suur ärategemise tunne. Kuigi baaslaager kujutab endast vaid kivikuhja otsas olevaid palverätikuid, oli vaade mägedele – sealhulgas veelgi kõrgematele tippudele – võimas ja inspireeriv. Pilved liikusid peagi eest ja meid ümbritsesid peaaegu 7000-meetrised mäed.
Tagasitee High Campi. Peale lühikest peatust alustasime laskumist High Campi, kuhu jõudsime umbes kell 11. Seal nautisime korralikku einet, korjasime oma asjad ja valmistusime pikaks laskumiseks allapoole. See päev jäi meile meelde kui üks füüsiliselt raskeimaid, kuid k kõige erilisemaid matkapäevi.
High Camp (3550m) – Low Camp (2970m)
Pärast hommikusööki alustasime umbes kell 12 laskumist High Campist. Pärast mitut rasket tõusupäeva tundus allaminek tõeliselt lihtne. Korraks kaalusime, et võiksime samaks õhtuks jõuda lausa Sidingusse, kust džiibiga Pokharasse sõita.
Äike ja ootamine
Kell kahe paiku hakkas aga vihma tibutama. Esimese päeva kogemused tugeva vihmaga olid veel hästi meeles, nii et otsustasime varju minna esimesse väiksemasse teemajja. Seal istusime ahju ümber, soojendasime jalgu ja ootasime, et sadu lõppeks. Vihm ja äike venisid aga pikemaks, kui lootsime, ja pärast paari tundi seal istumist hakkasime leppima mõttega, et jääme sellesse majja ööbima. Pean tunnistama, et see oli üks teepealseid kõige koledamaid teemaju, kuid meile tundus, et valikut pole.
Lõpuks tegime omavahel kokkuleppe: kui vihm ei lakka 15 minutiga, jääme sinna. Aga nagu tellitult vihmasadu vaibus. Haarasime oma kotid ja kiirustasime edasi, et jõuda Low Campi, mis oli umbes tunnise matka kaugusel.
Pilvede asemel mäed ja imeline päikeseloojang. Pärast äikesevihma selgines taevas täiesti. See oli üllatuslik, sest paar päeva varem olime sama teed mööda liikunud, kuid näinud ainult pilvi. Nüüd avanesid meie ümber hingematvad vaated mägedele. Umbes kell 17:30 jõudsime Low Campi, kus mul oli juba üks teemaja soovituse põhjal välja valitud. Saime majas viimase toa, ja olime tänulikud, et õigeks ajaks kohale jõudsime.
Teemaja juurest nägime otse Annapurna mäestikku ja nautisime üht matka kõige ilusamat päikeseloojangut. Olin isegi rõõmus, et me Sidingusse ei jõudnud – see vaatepilt oli ootamist väärt. Päev oli olnud pikk ja väsitav, kuid lõppes rahuliku õhtuga teemaja puhkeruumis. Jutustasime ühe rootslasega, kellega seal kohtusime, ja veetsime aega lugedes.
4. päev: Low Camp (2970m) – Siding (1850m)
Meie viimane matkapäev algas võrratu päikesetõusuga, mis andis päeva algusele erilise tunde. Pärast hommikusööki pakkisime oma asjad ning alustasime teekonda Sidingu poole. Kuigi paljud matkajad lõpetavad Mardi Himal trekki Kandes, valisime meie lõpp-punktiks Sidingu, sest see pakkus võimalust näha teistsugust teed ja oli ka lähemal.
Matk Sidingusse oli pigem rahulik – tee peal kohtasime vaid paari teist turisti ja mitmeid eesleid, kes vedasid tooteid ja varustust mäkke. Ilm oli suurepärane – selge taevas, päike ja imelised mäevaated. Selline nagu meile lubati oktoobris olevat.
Umbes kell 10:30 jõudsime Sidingusse, mis on väike mägiküla, kuhu pääseb ainult neliveolise džiibiga. Seal kohtasime kahte turisti, kellega otsustasime džiipi jagada, et sõidukulu vähendada. Sel juhul maksime Janisega kahepeal 2000 Nepali ruupiat (17 eurot).
Tagasitee Pokharasse oli 1,5-tunnine džiibisõit, mis jääb meelde kui üks adrenaliinirikkamaid kogemusi kogu retkel. Kitsas ja mudane mägitee kulges mäeserva äärel, kus iga kurv tundus ohtlik. Eriti pingeliseks muutus sõit siis, kui vastu tuli mõni teine auto ja manööverdamiseks jäi vaevu ruumi. Hiljutised vihmasajud olid teed veelgi raskemini läbitavaks muutnud.
Lõpuks jõudsime Pokharasse umbes kell 12:00, mis tähistas meie Nepali matka lõppu. Kuigi ilm ei olnud alati meie poolt, jäime kogemusega ülimalt rahule.
Nepali matka kokkuvõte
Mardi Himal trek oli meeldejääv kogemus – tõusud, laskumised ja vaated pakkusid kõike, mida ühelt mägimatkalt võiks oodata. Kuna see oli meie esimene pikem trek, ei osanud me midagi kindlat oodata, kuid saime aru, et meie lemmikud on pigem ühepäevased 10–20 kilomeetrised matkad. Sellised, kus päeva lõpus saab tagasi sooja hotelli minna ja järgmisel hommikul jälle rajale astuda, nagu oleme kogenud nii Argentina Patagoonias kui ka Madeiral.
Mardi Himal trek ei olnud ülemäära raske, kuid kindlasti ka mitte lihtne. Suur osa matkateekonnast oli pidev tõus ülesmäge ja treppidest kõndimine, mis oli füüsiliselt väsitav. Samas oleks aeglasem tempo teinud selle kindlasti kergemaks. Oleme juba varasematel matkadel aru saanud, et oleme üsna kiired kõndijad – nii matkates kui ka tavaelus. Siiski, kui igapäevaselt aktiivne ei ole või trenni ei tee, ei pruugi Mardi Himal olla parim valik esimeseks suureks matkaks.
Pärast trekki veetsime paar päeva Pokhara Hotel Karunas mõnusas rahus (loe meie Pokhara tegevuste koha rohkem siit), nautides sooja dušši ja mugavust, mida mägedes igatsesime. Need päevad andsid aega taastuda ja Nepali elamusi seedida. Kuigi see matk pani proovile nii meie vastupidavuse kui ka tahtejõu, tekitas see ka mõtte, et tulevikus võiks ette võtta mõne pikema Himaalaja matka. Nepal suutis oma ilu, lihtsuse ja erilisusega meid täielikult võluda.
Lisa kommentaar