Mandalay on natuke üle miljoni elanikuga Myanmari suuruselt teine linn, mis asub Baganist umbes 5 tunni bussisõidu (ca 180 km) kaugusel. Mandalay oli üks kohtadest, kuhu jõudes mul polnud aimu ka, et mida seal näha või teha ning mingil hetkel üldse leidsin enda mõttelt, et miks ma selle enda marsruuti lisasin.
Hommikul ärgates oli null plaani ning kuna vahemaad tundusid piisavalt pikad jalutamiseks, otsustasin endale hosteli kaudu terveks päevaks motorattal giid-taksojuhi võtta (ca 22 eurot). Ligi poole tunni pärast ootaski mind ukse ees väga muhe traditsioonilist seelikut longyit kandev Robert. Inglise keele oskus oli tal täpselt nii hea, et saaks kõik vajaliku ära rääkida. Kuna küsimustest aru saamisega ja vastamisega oli kohati probleeme, oli tal olemas kohalik äpp, kuhu ta birma keeles teksti sai sisse lugeda, mis mulle omakorda inglise keeles sama teksti esitas. Kahjuks polnud äpp kõige täpsem ehk enamasti olid need vastused väga teisel teemal ehk kogu päev oli meil väga naljakas ja meeleolukas. Lõuna ajal lasi Robert mulle näiteks Myanmari pop-laule, mille peamine teema oli armastus naiste ja nuudlisupi vastu.
Esmalt sõidutas ta mind paari kohalikku poodi-töökotta, kus valmistati ehteid, marionettnukke (mis on neil väga teemas), puust kujusid ja muud taolist. Samuti käisime läbi peamised pagodad, aga kuna Baganis sain enda templite annuse kätte, ei olnud need enam nii huvitavad. Erinevalt teistest piirkondadest olid Mandalays ja selle ümbruses enamus templid valged-kuldsed.
Käisime veel Shweinbin kloostris, tänavaturgudel ning samuti soovis Robert mind viia Mandalay paleesse, mis on üüratu kompleks keset linna. Seal väravates olev sõjavägi, kelle kätte peab külastuse ajaks enda passi jätma, ning 10 000 kyatti (ca 6 eur) maksev pilet ei tekitanud minus emotsiooni, et sooviks seda näha. Samuti olin just nädal varem käinud Pekingis Keelatud Linnas, mis oli samuti suur paleehoonete kogum.
Huvitav oli kindlasti Jade Market, kus kohalikud valmistavad ja kaubitsevad roheliste nefriit kivimitega. Peamiselt on kliendid muidugi Hiinas ning sealsamas turul filmivad kaupmehed telefoniga kivimeid ja samal ajal Hiina kunded teevad pakkumisi.
Õhtupooliku veetsime Mandalay Hill’l ja sealses pagodas, kust avaneb vaade kogu linnale. Päikeseloojanguks sõitsime natuke eemal asuva U Bein silla juurde. Tegemist on 1850. aastal ehitatud 1,2-kilomeetrise sillaga, mis väidetavalt on vanim ja pikim tiikpuu sild maailmas. Paljud turistid ainult selle pärast Mandalaysse lähevadki, mistõttu on see kohutavalt üle rahvastatud. Samuti on see armastatud ka kohalike ja munkade poolt ehk päikeseloojangul on sillal tuhandeid inimesi. Ausalt öeldes väga kindel tunne seal kõndida ei olnud – silmad tuleb kindlasti lahti hoida, et mööda ei astuks mõnest lauast. Siiski olid vaated head, eriti kui jalutada natuke kaugemale ehk oli siiski väärt sinna sõitu.
Teisel päeval ühines minuga prantslane, kellega sain Baganis tuttavaks ning kellega pidime koos reisima järgneva nädala. Tema ettepanekul rentisime rolleri terveks päevaks ning sõitsime Minguini, mis asub Mandalayst 40 km kaugusel. Sõit rolleriga kestis sinna ligi 2 tundi ja need teed olid kohati ikka väga kohutavad ja augulised ehk mul jalad ja tagumik värises veel terve järgmise päeva. Teine variant Minguini minekuks oleks olnud kasutada praami, mis läheb paar korda päevas, aga me otsustasime rolleri kasuks, kuna see annab rohkem vabadust. Ise ma Mandalays ilmselt sõita poleks tahtnud – tundus liiga hullumeelne liiklus.
Minguini põhiline vaatamisväärsus on Mya Thein Tan pagoda. Kui ma arvasin, et üksi pagoda mulle enam muljet avaldada ei suuda, siis antud tempel seda siiski tegi. See on ka väga populaarne koht pildistamiseks, eriti Aasia turistide seas, kes sinna spetsiaalsete kostüümidega lähevad. Õnneks meie külastuse ajal oli pagoda üsna tühi, et saime rahulikult ringi vaadata.
Kokkuvõttes veetsin Manadalys kaks päris meeleolukat päeva. Suuresti muidugi tänu minu taksojuht-giidile Robertile.
Ööbimine: Mansion Hostel Mandalay – 9 eur/öö + hommikusöök (voodikoht neljases toas)
[…] päev: Mandalay […]