Matcha, sushi ja muud juttu

Laupäev oli mul jälle üks üksinda linna avastamise päev ja see oli super põnev. Ma päeval ka mõtlesin, et mul on siin ikka nii mõnus ja hea, et ise ka ei usu. Hommik algas veelgi varem kui eelmistel päevadel. Suhteliselt sama rütm nagu Eestis tööl käies. Põhjus oli tegelikult selles, et tahtsin kuulsale Tsukiji kalaturule minna. Kui ma õige turist oleks, siis pidanuks tegelikult 5-6 ajal minema, aga ma nii suur kalafänn ka ei ole ning loobusin suuremast aktsioonist.

Gyoza

Aga turg oli ise ülivõrdes lihtsalt äge! Olen varem ka reisidel igasugustel turgudel käinud, aga see oli kuidagi teistmoodi. Esiteks ei ole siin pealetükkivaid inimesi ja teiseks müüdavad toidud  ning asjad on lihtsalt jube põnevad, et tahaks kõike süüa ja proovida. Ma pole seda varem maininud, aga neil on siin nii ilusad nõud – väiksed kausid, taldrikud. Läksin natuke hulluks seal ja ostsin päris mitu tükki. Pean need vist käsipagasisse mahutama, sest ülekilosid ei saa lubada (juba tulles tehti väga kurja nägu). Aga siis kõik need sushid, kalad, igasugu maiustused, riisikoogid, vetikatooted (ma olen mega fänniks hakanud), rohelise tee asjad…..ohhhh, raske, tahaks kõike!

Veetsin seal ikka omajagu aega. Hommik-lõunasöök oli sushi, miso supp ja matcha tee. Parim kooslus vist! Lisaks proovisin kohalikku pelmeeni (gyoza) ja muidugi nende suurepärast oapastaga riisikooki (daifuku) koos maasikaga. Olen avastanud mõned söögid, mis mulle väga meeldima on hakanud – miso supp, kohalikud maiustused (mida just mainisin) matcha (kõik võimalikud tooted alustades teest kuni jäätiseni) ja siis riis nori lehtetega (ning lisaks igasugu vetika supid). Kõlab teile kummaliselt võib-olla, aga tõesti head on.

Daifuki – väljast spetsiaalne kleepuv riis, sees tavaliselt oapasta. Eriti populaarsed olid turul maasika lisandiga variandid.

Päeval seiklesin jälle ühest kohast teise ehk üle 16 km jalutamist taaskord. Ilm oli ka päikseline ning üle 22 kraadi. Vaatasin üle Ginza linnaosa, mis on täis Prada, Armani, Gucci ja taoliste brändide kaubamajasid ehk ei midagi mulle. Meenutas natuke Singapuri shoppingu piirkondi. Lisaks käisin kaks korda valitsuse hoones linnavaadet nautimas. Esimene kord päeval lõuna tornis ning teine kord päikseloojangu ajal põhja tornis, et ka tuledes Tokyot näha. See on muide tasuta.

Lõuna ajal läksin Shinjuku Gyoen aeda, mida väga kiidetakse. Ilus oli ta küll – veel üks park keset linna. Inimesi oli seal lihtsalt meeletult palju. Nagu terve Tallinna inimesed oleks tulnud piknikut pidama või jalutama. Praegu on veel viimased kirsiõied ka, mida inimesed vaatama tulevad. Harajuku oli ka rahvast nii täis, et vahepeal mõtlesin, et tänaval kõndida pole võimalik. Õnneks on jaapanlased (eriti Tokyo piirkonnas) nii viisakad, et tänu sellele see kõik jääb tsiviliseerituks. Näitkes meeldib neile väga järjekordi teha – igale pool ootavad ilusti täiesti sirges reas. Metroojaamades ka on iga ukse taga ilus pikk rivi. Vahepeal ununeb see mul ära ja siis krimpsutab mõni onu kulmu natuke. Toidukohtade ukse taga võivad ka vabalt tund aega perfektselt reas seista. Valgusfoori taga keegi punasega üle ei kõnni isegi kui ühtegi autot ei tule. Ja nii edasi. Pererahvas muidugi ütles, et igal pool Jaapanis see nii pole (kasvõi näiteks Osakas).