Jätkan ikka kruiisi teemal. Lisaks kolmele saare peatuse, veetsime kaks tervet päeva ainult merel. Laev oli päris suur ja tegevust jätkus piisavalt. Suur osa meelelahutusest oli mõeldud ikkagi keskmisele ameeriklasele, mis meile väga huvi ei pakkunud. Nagu ma enne mainisin oli kruiisi app’st pidevalt näha, mis hetkel toimub, mida süüa pakutakse või mis riietumisnõuded õhtul on.
Ikka see peamine ehk söök-söök-söök
Suur osa kruiisist keerleb ikkagi söömise ümber ehk kuhu sööma minna. Kui esialgu tundus, et valikuid on meeletult, siis tegelikult oli lõunasöökikohti palju, kuid õhtul oli antud hinna eest valida sisuliselt kahe koha vahel ehk buffee stiilis Lido ja üks hiiglaslik viisakas stiilis restoran, kus igal õhtul oli uus menüü. Ühtegi kohta reserveeringut vaja teha ei olnud. Kuna valisin ostmisel “avatud ajaga õhtusöögi”, pidime enne õhtusööki minema registreerimislauda ja saime sealt endale lauanumbri.
Kui esimestel õhtutel tundus väga äge küll – suur restoran, mitmekäiguline menüü ja telli mida tahad, siis üsna pea meie vaimustus rauges. Oleme vist Eestis ikka hea toiduga ära harjunud, sest restoranikvaliteeti see küll alati välja ei andud. Kõik oli okei, aga üsna maitsetu. Huvitav oli aga see, et igal õhtul tutvusime enda kõrval lauas olevate inimestega, kes olid toidust lihtsalt vaimustatud. Kõik oli nende meelest lihtsalt nii amazing ja excellent. Mõned põnevad asjad siiski olid – näiteks igal õhtul oli menüüs “something interesting” nagu näiteks konnakoivad, rebitud küülik, looma keel.
Üsna pea mõistsime, et Lidos saame tegelikult palju maitsvama söögi endale kokku panna, aga kuna see nägi ikkagi liiga söökla välja, kus enamasti suured paksud ameeriklased endale toitu sisse õgisid, siis oli naljakas seal ilusti sätituna ja üles lööduna istuda. Naljakas oli aga hoopis asjaolu, et avastasin, et tegelikult on suur osa toitudest Lidos ja selles “peenes restoranis” samad. Lihtsalt viimases pannakse see natuke ilusamini taldrikule.
Sellest hoolimata sai ikka päris korralikult igasugu asju söödud ning kuuenda päeva lõpuks olin isegi väsinud sellest pidevast söögi ümber käivast elust. Lemmikkoht oli siiski Mehhiko lõunasöögikresoran, kus sai endale ise kokku panna burritosid või salatikausi moodi asju.
Lõunasöögi ajal oli ka täiskasvanute spa osas salatibaar, kus oli võimalik endale meelepärane salat ise kokku miksida. Lisaks näiteks veel pastarestoran, 24/7 pitsakoht ja mega rasvaste burgerite koht (mis oli muidugi ameeriklaste lemmik), kuhu me ei jõudnudki.
Dress-code
Üldiselt oli laevas ja õhtusöögil casual riietumisstiil ehk sisuliselt vahet pole, mis selga paned. Näiteks väga palju oli perekondi, kes olid teinud endale spetsiaale kruiisi pluusi, kus olid kirjas nende kõigi nimed.
Õhtuti pandi üldjuhul natuke viisakamalt riidesse. Eriti paistsid silma näiteks ülimalt üles löödud Aasia naised oma mega sädelevates ja nappides kostüümides. Teisel kruiisi õhtul oli aga dress-up õhtu ehk alates kella 6st tulid kõik välja ülikondades ja uhketes ballikleitides. Samuti oli võimalik broneerida aeg fotograafi juures, et teha “kauneid” fotosessioone näiteks klaveri taustal või perepilte. Kõik ülimalt ameerikalik igatahes. Samas oli täitsa tore, kui ühel õhtul kõik viisakad välja nägid.
Meelelahutus ja muu tegevus
Esimesel mere päeval sadas vihma. Seega välitegevusi nagu spad ja päevitamine jäid ära. Sisustasime oma aega hoopis trenniga, sest laevas oli minu üllatuseks väga suur ja lahe jõusaal. Samuti käisin ühel toitumisloengul, mis oli esialgu isegi üsna asjalik, aga lõppes detox plaani müümisega. Kõik kuulajad olid muidugi nii amazed about everything. Teine lemmikkoht oli 15. tekil asuv täiskasvanute terrass, kus olid erinevad diivanid, päevitustoolid, baar ja mullivannid.
Raide ekskursioonilt leidsin mõned uued sõbrad ning kuna Aedile kõrgusega seotud asjad ei meeldi, käisin nendega koos skyride’l ehk jalgrattal, millega saab laeva kohal sõita. Midagi jubedat tegelikult ei olnud.
Õhtud veetsime enamasti erinevaid esinejaid ja bände kuulates, mis olid päris head, kuid kuuendaks päevaks olime nendest lugudest üpriski tüdinenud. Ööklubis oli üldiselt tavaks, et mustad tantsisid keskel (ja üli-üli hästi) ning valged inimesed vaatasid pealt. Neil kohe tuli see puusahõõrutamine nagu loomulikult. Havana baaris oli seevastu teistsugune seltskond ehk seal võis ka lihtsalt vaadata ja imestada, kui hästi inimesed tantsivad. Samuti oli iga õhtu tavaliselt mingi teema pidu – näiteks white party, punase vaiba pidu jne. Meist läks see kuidagi väga mööda, sest üldjuhul saime aru, et mingi stiil on alles siis kui kõik meie ümber üleni valges tantsisid. Siiski tundus, et see oli rohkem mingi teatud seltskonna jaoks mõeldud.
Selline see kruiisi elu on – söömine, joomine, pidu ja meelelahutus. Jäime mõlemad rahule, aga samas oli kuuenda päeva lõpuks juba natuke limiit täis. Ameeriklaste jaoks on see üsna odav puhkamise viis, mis tähendab, et paljud käivad seal mitmeid kordi. Ise ma ilmselt nii pea uuesti ei läheks. Meil igatahes nalja sai ning seda jäävad meenutama igapäevased videoblogid.
Lisa kommentaar