Teine saar, kus peatuse tegime oli Briti territooriumi alla kuuluv Grand Cayman. Laev jõudis kohale juba kell 8 hommikul ning pärast kiiret kardiot (eelmise päeva õhtusöök läks ikka väga liiale) ja hommikusööki võtsime samuti suuna maale. Kuna sadamasse laev minna ei saa, viiakse sinna väiksemate paatidega, mis muudab kogu protsessi natuke aeganõudvamaks ja tüütumaks.
Justkui plastiklinn – Georgetown
Sadamas oli jälle mitukümmend erinevat ekskursioonide ja taksoteenuse pakkujat. Kuna mina plaanisin minna kell 11 eksursioonile, võttis Aet takso ja sõitis Seven Mile Beachile rannatama. Takso randa ja tagasi on kokku 8 dollarit, kuid rannas peab lisaks maksma ka tooli ja sissepääsu eest. Kuna mul oli veidi aega jalutasin niisama Georgetowni tänavatel. Linn meenutas natuke plastiklinna – puhas, kena ja turistikas ehk üsna igav. Vaadata ega osta seal midagi polnud ning üsna kallis ka.
Stingray City ja raidega ujumine
Kell 11 sain kokku tuuri grupi ja giidiga, et suunduda Stingray City eksursioonile. Tegemist oli Moby Dicks tuuriga, mille leidsin samuti heade arvustuste järgi tripadvisorist. Kindlasti soovitan ekskursioone mitte laevalt võtta, kuna need on ülerahvastatud ja kallimad. Kuigi hirmutatakse, et muidu on oht laevast maha jääda, on see võimalus ikka väga väike, sest kõik eksursioonide korraldajad on laeva aegadega täpselt kursis. Sellele nende ärid ju üles ehitatud ongi. Lisaks minule oli tuuril üks Ameerika suguvõsa, kes pidasid perepoja pulmi. Muide oli kuulduste kohaselt laevas 5 pulma. Sain nendega üsna kiiresti sõbraks ning eksursiooni juhid olid ka kõik väga lahedad.
Esmalt sõitsime bussiga natuke linnast välja meie paadi juurde ning seejärel merele alale, mida kutsutakse Stingray Cityks. Kunagi hakkasid inimesed selles kohas raisid söötma ning seetõttu hakkasidki need sinna käima ning teevad seda siiani. Nüüd on saanud see muidugi üheks lemmikuks turismiatraktsiooniks. Kogemus ise oli väga lahe. Hiigelsuured raid ujusid ümber meie ning saime neid ka käte peale võtta. Nende nahk on ise juba nii pehme ja siidine, mida tahaks katsuda. Tükk aega ujusime raidega ning edasi suundusime korallide juurde,et natuke snorgeldada. Kalu oli pigem väga ja vee elustik igav võrreldes sellega, mida olen varem näinud, mistõttu väga pikalt seda teha ei viitsinud. Õnneks oli ilm täna super vastupidiselt eelnevatele päevadele, kui saime ikka vihma ka.
Kell 3 jõudsime tagasi sadamasse ning 3.15 pidi minema viimane laevuke kruiisilaeva juurde. Järjekord sinna oli hiiglaslik. Olime seal ligi tund aega, mistõttu laevale sain alles 4 läbi. Aet juba helistas murelikult, et kus ma olen, sest talle oli infost öeldud, et laev väljub 5 minuti pärast. Tegelikkuses kedagi maha ei jäeta ja pärast mind tuli ikka veel palju rahvast.
Selline vahva päev oli. Rannad on saarel ka väga ilusad, aga pigem tundub mulle see koht natuke liiga turistikas ja kallis ning ise vist eelistaksin rannapuhkuseks mõna teist kohta, mis erineb rohkem kohaliku elu-olu poolest. See tundus isegi liiga läänelik ja hästi toimiv.
Pärastlõuna lõpetasime jälle frozen ice creamiga. Täiesti hull – kaua sellist elustiili pidada ei saa, sest vastasel korral olen varsti samasuguse figuuriga nagu suur osa ülejäänud inimesti laeval. Aga puhkusel võib, eksju?!
Lisa kommentaar