Teisipäeval alustasin Tallinnas enda reisiteekonda. Esmalt pool tundi Finnairiga Helsingisse ning sealt veel 10 tundi lendu ja olingi Miamis. Kaks korda ühe aasta jooksul Ameerikas pole ka minu jaoks üldse tavaline. Eelmise aasta talvel mõtlesime sõbranna Aediga, et talvel võiks kuskile sooja kohta põgeneda. Kui esialgu oli plaanis pigem Aasia ja jõuluperiood, siis erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu, sai valituks hoopis Florida ja november. Ei jäänudki muud üle kui otsisime head piletid ning 9 kuud jõdis kätte. Kuigi Florida on tuntud erinevate teemaparkide poolest, on meie eesmärk pigem puhkus.
Piiriületus on õnneks Ameerikasse tulles üsna mugavaks tehtud. Esmalt tuleb masinas täita lühike ankeet, anda sõrmejäljed ja teha pilt. Seejärel vastata mõnele tolliametniku küsimusele (reisi eesmärk, pikkus, kaasas olev raha jms) ning oledki edukalt riiki sisenenud. Kuna lend jõudis üsna hilja, veetsime esimese öö Miami lennujaama lähedal hotellis.
Mis ja kus?
Järgmised neli päeva oleme aga hoopis Miamist 45 km kaugusel asuvas naaberlinnas Fort Lauderdales, kus Aet oli varasemalt käinud. Tegemist on natuke rahulikuma kohaga, mis on samuti turistide poolt üsna armastatud.
Valisin meile siia heade arvustuste järgi Airbnb kaudu öömaja, kus elavad ka maja omanikud. Minul kiidusõnad kattuvad teiste kommentaaridega, sest maja ja võõrustajad on lihtsalt super. Kõik on nii valge, puhas, hästi lõhnav. Lisaks suur aed, kus elavad oravad. Mul vahepeal on selline tunne nagu ma elaks ise ka püsivalt siin. Omanikeks on kaks meest – üks iirlane ja teine pärit Taist, kes on Ameerikas olnud juba üle 10 aasta. Esimene neist on küll hetkel reisil ning temaga me ei kohtu. Jagatud Airbnbi valisime ka seetõttu , et oleks kohalike elanikega mingi kontakt. See annab võrreldes tavalise turismireisiga minu meelest päris juurde.
Fort Lauderdale perioodiks meil erilist plaani polegi. Hommikuid alustame mõnusa isevalmistatud hommikusöögiga, päeval käime rannas ning õhtuti uudistame poode, kokkame, teeme uinaku või veedame meie hostiga aega. Rand on üsna rahulik ning rahvast palju pole ehk saab mõnusalt nautida. Autot me ka ei rentinud, sest pikemaid väljasõite me siin ei tee.
Kuna Ameerika köök pole midagi erilist ja hinnad restoranides on päris kallid, valmistame süüa pigem ise. Toidupoodide valik võtab silme eest kirjuks. Samuti veedame järgmise nädala kruiisilaeval, kus kuulduste kohaselt saab süüa 24/7. Seega alustame reisi pigem tervislikult. Hommikune puder ja kohv maitsevad päikese käes aias eriliselt hästi.
Ainukesed “lollid” tänavatel
Florida võib autokultuuri üle küll uhke olla, sest tänavatel oleme meie sisuliselt ainukesed, kes kõnnivad. Vahepeal on ikka päris kummaline, kui reaalselt mitte ühtegi teist inimest kõnniteedel ei liigu. See omakorda esitab järgmise väljakutse ehk üle tee on saada võimatu. Valgusfoorid igaljuhul jalakäijate jaoks pole mõeldud, sest võib juhtuda, et jäädki rohelist tuld ootama. Mõnes kohas päästab nupu vajutamine, aga ootamise aega see oluliselt lühemaks ei tee. Vähemalt saab siis ilusaid autosid pikemalt vaadata, sest üldjuhul mingeid vanu “romusid” näha pole. Pigem ikka viimseni läikima löödud Audid või Chevroled.
Kohalik jõusaalikülastus – “nimeta enda kolm lemmikkehaosa!”
Kuna mu sõbranna on samamoodi trennifänn, mõtlesime külastada ka kohalikku jõusaali. Meie host oli valmis meid lahkelt endaga jõusaali kaasa võtma. Otsisin Internetist spordiklubi välja ning tellisin meile külalispassid, millega peaks esimese korra tasuta sisse saama.
Mõtlesime, et see on sama lihtne nagu MyFitnessis – paned nime ja põhiandmed kirja ning hakka aga treenima. Aga ei…Jõusaali jõudes saime kohe endale personaalse kliendihalduri, kellega alustasime ankeedi täitmist. Otsustasime teeselda, et oleme paar kuud tagasi Floridasse kolinud eurooplased, kes on treeningkoha otsingul. Vastasel juhul pole ma kindel, kas oleksime sisse üldse saanud . Küsimusi oli ikka seinast seina – näiteks “nimeta kolm lemmikkehaosa!”; “mis trenažööre plaanid kasutama hakata?”, “mis kehaosi plaanid treenima hakata?” jne. Kui ütlesime, et meie huvi on ainult jõusaali, siis üritas ikka korvpalli, zumbat jms peale suruda. Seejärel oli detailne jõusaali ringkäik, liikmepakettide tutvustus. Lõpuks teatati, et olgu sissejuhatus on läbi ja nüüd on teil aega täpselt tund aega treenimiseks ning tuleme teile isegi vastu, et niimoodi sisse laseme. Kogu protseduur võttis nii kaua aega, et vahepeal läks juba trennituju natuke üle.
Jõusaal ise oli tegelikult väga hea ja suur. Rahvast oli palju, kuid vabade raskuste alal olime peaaegu ainukesed naised. Võrreldes Eesti jõusaalidega, kus on ilus ja puhas, siis oli see ikka natuke kleepuv ja must, aga samas sai õige trennifeelingu kätte. Tundub, et Ameerikas on Austraaliale sarnane kultuur ehk pesemas spordiklubis ei käida. Me läksime samamoodi siis pärast higisena veel toidupoodi…meenuvad vanad head Austraalia ajad.
Nii need päevad mööduvad. Kell sai just 18.00, väljas on juba kott pime ning kraadiklaas näitab 25 kraadi. Mulle meeldib!
Lisa kommentaar