Olen tagasi oma minipuhkuselt Itaaliast ning jälle siin järjekordse reisipostitusega.Kuigi reis kestis ainult 5 päeva tundus meile endale nagu oleksime palju kauem ära olnud. Selle aja sisse mahtus ikka parajalt tegemist ja seiklusi. Igaks õhtuks olid jalad kõndimisest ja palavusest paistes ja kõht punnis ees. Seltskond klapib meil hästi ja jäime kõik 100% rahule. Reisi lõpetasime ikka paraja lollusega – sellest võite lugeda juba postituse lõpus.Mõte Milanosse minna tuli tegelikult märtsi lõpus täiesti juhuslikult ühes järjekordses õhtuses facebooki vestluses ning enne kui arugi saime olid piletid olemas. Kolmapäeva hommikul 6.30 olime juba Airbaltcu lennukil, kiire 45-minutiline vahemaandumine Riias ja kell 9.30 saabusime kuuma Milanosse. Apartmendi broneerisin meile Navigli piirkonda airbnb-st – neli ööd maksis umbes 300 eurot, mis kolmepeale oli täitsa mõistlik. Antud rajoon on tuntud oma baaride, restoranie ja aktiivse õhtuse elu poolest. Enamik neist on koondunud kanali ümber ning õhtuti kogunevad kõik inimesed sinna. Kuigi päris keskusest oli see natuke eemal, olime kõik veendunud, et asukoha valik poleks saanud olla parem. Need soojad suveõhtud ongi just kõige mõnusamad. Meie korter oli samuti üsna lärmakas piirkonnas. Öösel aknaid lahti hoides tundus nagu tramm sõidaks otse sinu alt läbi. Meid see aga ei seganud, sest olime nagunii selleks ajaks nii laibad.
Korterisse saime sisse alles kahe ajal. Seega pidime natuke aega parajaks tegema. Kuumus oli päris korralik – iga päev umbes 33-34 kraadi. Ja mis sobiks paremini esimeseks lõunasöögiks Itaalias kui pitsa?! Ei mäletagi, millal seda viimati Eestis sõin. Ma ilmselt ei pea hakkama siin mainima üldse, kui hea see oli? Itaalia pitsad on tegelikult minu meelest üsna minimalistlikud – õhuke põhi ja pigem vähem asju peal. Lõuna lõpetasime nagu tõelised itaallased ehk espressoga. Pitsade hinnad on keskmiselt 7-10 eurot. Samuti saab lõunaks valida ka nii öelda komplekti ehk teatud pitsa, salat jms.
Kui asjad korterisse ära panime, läksime kohe linna avastama. Itaalia metroosüsteem on vist küll üks lihtsamaid, mida kunagi kasutanud olen. Võib-olla seetõttu, et liine on neil vaid kolm. Pilet 90. minutiks maksab 1.50€, päevapilet 4.50€. Esmalt mõtlesime olla natuke kultuursed ning sõitsime vaatama Castello Sforzesco, mis on suur loss, kus asuvad erinevad muuseumid. Otsustasime ühte neist ka sisse minna. Pöörasime tähelepanu liiga palju nimele Michelangelo, sest 5 euro eest saime näga vaid ühte suurt ruumi, mille keskel seisis poolik kuju. Tegelikkuses oli see tema lõpetamata skulptuur “Rondanini Pieta”, aga nii suur kunstihuviline ma ilmselt pole, et seda nii palju väärtustada oskaks. Vaatasime üle ka lossi taga oleva ühe Milano suurima pargi Parco Sempione ning jalutasime ilmselt Milaano kuulsaima ehituse Duomo toomkiriku poole. Vahepeal oli muidugi jäätise peatus, aga kuna neid reisi jooksul oli nii palju, siis ei hakka eraldi mainima igat korda. Katedraal ise oli võimas ning peaks majutama ligi 40 000 inimest.Enne õhtusööki tegime veel korteris kiire uinaku ning läksime kanalite juurde toidukohti avastama. Itaalias on väga populaarne võtta aperatiiv ja väike snäkk. Kella 7st alates on pooltel laudadel ees punased kokteilid. Õhtusöögi valik langes populaarsele Milaano buffeele ehk 10 euro eest saad ühe vabalt valitud joogi (muidu on ühe kokteili hind 7 eurot) ja buffee. Terve üks kanali pool oli sarnaseid toidukohti täis. Buffee valik oli päirs hea – erinevad traditsioonilised salatid, pasta, juustud, puuviljad, singid. Kõhu sai enam kui täis. Valisime ka joogiks ühe kõige populaarsema kokteili Campariga, aga kuna meile see kohe üldse ei maitsenud, olid nad lahkelt nõus selle tasuta välja vahetama mingi muu joogi vastu. Roosa vein sobis palava ilmaga tunduvalt paremini kui imalalt magus kokteil.
Neljapäevaks olin meile planeerinud reisi Como järve äärde, mis asub vaid umbes 45-minutilise rongisõidu kaugusel. Esimene peatus oli Varennas, mis on armas pisike küla järve ääres. Külastasime Villa Monastero ilusaid aedu ning põikasime ka korraks villasse sisse. Kuna nimetasime kõik end õpilasteks, saime päris soodsalt. Järgmisena võtsime ette Bellagio, mis on 15-minutilise paadisõidu kaugusel. Samamoodi pisike väga romantiline linn kitsaste tänavate ja imeilusate vaadetega. Jalutasime Villa Melzi aias ning lõunasöögi valikuks osutus kõigil salat, mille hind on kusjuures tihtipeale kallim kui pastal. Viisin tüdrukud ka veini usku ehk Itaalias söögi kõrvale klaas külma valget veini on peaaegu kohustuslik. Pärast lõunat sõitsime kiirpaardiga Como linna, mis on natuke suurem ja annab juba rohkem linna mõõtmed välja. Tegime seal kiired shopingud ja jäätised ning õhtuks jälle Milaanosse rongiga tagasi.
Reede oli shopingupäev ning selleks sõitsime shuttle bussiga Šveitsis asuvasse outleti Foxtown. Ilmselt ootasime sealt paremaid pakkumisi. Olemas olid nagu ikka kallid brändi poed ning lisaks väga palju Itaalia butiike. Kätlin käis eelmine aasta ka Hispaanias outletis ning sellega võrreldes oli Foxtown ikkagi kallis. Tühjade kätega me sealt siiski tagasi ei tulnud. Ma olin üsna uhke enda üle, et ei ostnud midagi, aga umbes 15 minutit enne tagasisõitu leidsin endale Guessi teksad, mis istusid lihtsalt nii super hästi ja maksid vaid 30 eurot. Siiski teist korda ma sinna ei läheks ning kindlasti leidub Itaalias paremaid outlete.
Kuna leidsime neljapäeval endale kodukandis väga mõnusa restorani (Buona Forchetta) üsna mõistlike hindade ja hea söögiga, läksime sinna ka reedel. Sain seal ilmselt elu parimat pastat. Tegemist oli mereannipastaga ja karpide ning muude vee-elukatega ei koonerdatud. Olime kõik lihtsalt mega vaimustuses sellest. Teisel õhtul proovisin ära Milanese risotto, mis on üsna lihtne juustu ja võiga valmistatud risotto, kuhu on lisatud saffrani.
Laupäev oli plaanide kohaselt meie viimane Milaano päev. Kui muidu tegime hommikusöögi korteris ise või võtsime kaasa, siis viimasel hommikul otsustasime mõnusa hommikusöögi kasuks väikeses kohvikus nimega Thats Bakery, mille Foursquare app‘i abil leidsin. Soovitan selle kindlasti endale eriti reisides telefoni alla laadida. Varajased nagu me oleme, olime esimesed inimesed kohvikus. Võtsime kõik soolased pannkoogid proscuitto singi, toorjuustu ja suvikõrvitsaga.
Pärast hommikusööki suundusime Papiniano turule, mis on avatud teisipäeviti ja laupäeviti. Üks osa turust on täis igasugu pudi-padi ja riideid ning teine osa kuulub toidule. Leidisme kõik päris ilusaid ja odavaid riideid ning kindlasti soovitan uudistama minna. Itaaliale kohaselt oli kõik hästi lärmakas ja rahvast oli ka palju. Söögi pooles oli meeletus koguses kõiksugu puuvilju, eriti püüdsid pilku just aprikoosid, nektariinid ja hiiglaslikud kirsid. Võtsime ka mõned puuviljad, juustu, sinki, cola zero ja nautisme piknikulaadset lõunat pargis. Milaanos üldiselt tundub olevat erinevalt teistest suurlinnadest parke üsna vähe.
Ülejäänud päeva tiirutasime veel niisama linnas, natuke kultuuri, shoppamist. Jalad olid juba üsna paistes ja villis, aga tugevad trenninaised nagu me oleme, kannatame ära. Viimase õhtu veetsime endiselt oma kodupiirkonnas kanali ääres restoranis. Alustasime õhtut pitsaga ning magustoiduks võtsime kolm korda jäätist. Jah, lugesite õigesti…oleks mahtunud tegelikult veel. Ma väga sellest pole kirjutanud, aga jäätis oli lihtsalt ülimülimülim. Kes Itaalias käinud on, see teab, millest ma räägin. Lisaks oleme me kõik kolmekesi veel kõige suuremad jäätise fännid ka. Proovisime igasugu erinevaid kohti, aga kõige parem oli siiski Amorino. Need maitsed olid lihtsalt ülimad…pistaatsia, kookos, erinevad pähklid, amaretto, erinevad šokolaadid, soolakaramell. Marjajäätiste austajad me pole ning seetõttu need jäid puutumata. Minu lemmikuteks said pistaatsia ja inimitabile, mis on sarnane geišale. Neile mõeldes tulevad neelud veel suhu…Kuidas üks asi saab nii hea lihtsalt olla? Jäätisele kulus raha ikka päris palju, aga see oli igat eurot väärt ka.
Laupäeva õhtu nautisime ikka täiega veel sooja suveõhtu melu. Linn oli rahvast paksult täis, tänavatel DJ, muusika mängib – juba ainult nende õhtute pärast tasub minna.
Nagu ma postituse alguses mainisin, siis tegelikult kõik ei läinud nii “libedalt” – alai peab sees olema ikka mingi aga… Nimelt jäime maha enda tagasilennust ja seda täiesti enda lollusest. Ise ka täpselt aru ei saa, kuidas see juhtus, sest lennujaamas olime varakult, aga kui lõpuks enda värava juurde jõudsime, oli lennuk sealt juba lahkunud. Esimesed tunded olid muidugi kummalised, ma lihtsalt ei suutnud uskuda, aga ega midagi teha pole… Teised olid natuke rohkem emotsionaalsemad.
 |
| Lennujaama tegevused |
Tagasilend pidi olema Easyjetiga, millel on Malpensa lennujaamas eraldi terminal, mis on ikka parajalt rääbakas. Esialgu oli probleem sealt üldse välja saada, sest reaalselt ühtegi töötajat ei olnud, kelle käest midagi küsida ja kui leidsime kellegi, siis midagi inglise keelest ta aru ei saanud. Internetiga olid ka kehvad lood, sest nii palju kui seda oli, siis väga esilehest kaugemale ei jõudnud. Esimesse terminali jõudes uurisime võimalikke kojusõidu variante, kuid lõpuks saime ikkagi Eesti tuttavate kaudu õhtuks lennu Münhenisse ja sealt Nordicaga edasi Tallinna. See tähendas tervet päeva Milaano lennujaamas – jõudsime sinna juba kell 6 hommikul. Õnneks seltskond oli hea ja nalja sai palju. Münhenis eestikeelsele lennukile, kus ootasid juba Postimees ja muud ajalehed, oli päris tore astuda. Lend kusjuures oli täiesti täis, niiet meil vedas, et sinna kohad saime. Saime kodumaise lennufirma ka ära proovida ning minul jäid küll ainult positiivsed emotsioonid. Natuke kulukas “nali” meile kõigile, aga jääb kindlasti meelde alatiseks.
Aitäh, naised, super reisi ja puhkuse eest ning teinekord jälle!
Lisa kommentaar