Täna kirjutan hoopis teisel teemal. Mulle endale meeldib oma reise läbi blogipostituste meenutada ehk tulemas on üks reisipostitus.Nimelt sain isalt see aasta suurepärase sünnipäevakingi – pikk nädalalõpp Austria pealinnas Viinis. Tegelikult ma juba pikalt mõtlesin, et sünnipäeval tahaks kuskile välismaale põgeneda, sest see on ainuke kohustustest (kus pean kohal viibima) vaba nädalalõpp. Lõplik kinnitus saabus kolmapäeval ja juba reede lõunal olime õega Nordica pardal.
Miks just Viin? Esiteks pole me kumbki seal kunagi käinud ja on alati tundunud väga ilus ja kunstiline linn. Teiseks olid sinna saada väga head lennuühendused ja lühike lend. Kui kohaloleku periood on üsna limiteeritud, siis sõidu peale võiks kuluda aega minimaalselt. Natuke üle kahe tunni lendamist ja olimegi juba Viinis, kust rongiga saab linna vaid 20 minutiga. Saaremaale sõidab ka ilmselt kauem.
Ühistranspordisüsteem on Viinis väga lihtne. Üksikpilet on 2,20 eurot, mille saab osta metroojaamas ning see tuleb enne sõitu ise valideerida. Võimalus on osta ka 24, 48 või 72h tunni pilet, aga kuna eelistasime rohkem jalamootorit, siis meil poleks see ära tasunud.
Hotelli broneerisin meile üsna kesklinna lähedale Muuseumikvartali juurde, kust ooperimaja ja muude tähtsate vaatamisväärsusteni on umbes 10-20 minutit jalutamist. Ma ausalt öeldes olin nii kaua igatsenud hotellist ööbimisest – need valged puhtad linad, pehme voodi ja mõnus hommikusöök. Üldjuhul olen viimastel reisidel kasutanud airbnb või hoopis tuttavate juures ööbinud. Samuti on olemas ka saun, mis on vist Austria hotellide puhul väga levinud ja nii öelda “jõusaal” ehk kaks trenažööri ja mõned hantlid.
Reedel kui jõudisme oli esimese asjana vaja leida kiirelt mõni söögikoht, sest nälg võttis juba silme eest mustaks. Astusime sisse lähimasse Itaalia restorani. Koht ise oli pigem lihtne, aga mereanni risotto maitses küll imehästi – Itaaliale ära ei tee ilmselt, aga lähedale küll. Pärast oli hea olla ja otsustasime kohe linna üle vaadata. Kogu Viini kesklinn on sisuliselt vanu arhitektuurilisi hooneid täis ehk üsna raske on eristada, kas tegemist on mõne tähtsa kohaga või mitte. Tegime tiiru parlamendihoone ja Stephandsomi juurde, mis vanalinna keskel asuv kirik ning linna üks uhkemaid sümboleid. Väljas hakkas juba vaikselt pimedamaks minema, aga inimesed ikka õhtustavad õues soojalampide all ja naudivad elu. See osa mulle nii meeldib Euroopas reisides. Inimesed kuidagi oskavad rohkem nautida, olla ja aega võtta. Õhtu veetsime õdedele kohaselt hoopis hotellis koos Grey anatoomia ja Mozarti šokolaadiga.
Laupäeva planeerisime peamiseks turismipäevaks. Hommikut alustasin tegelt hotelli jõusaalis lühikese ringtrenni ja saunaga. Pärast seda sõitisme imeilusasse Schönbrunni losssi, mis on kindlasti üks Viini sümboleid. Võtsime kõige “lahjema” paketi ja vaatasime 22 tuba lossist üle, mis oli täiesti piisav. Pärast jalutasime veel aedades ja nautisime ilma ning vaadet.
Lõunaks suundusime kohalikule turule Naschmarkti. Saadaval on palju turule omast kaupa, aga suure osa võtavad enda alla erinevad Lähis-Ida toidud ja oi kui palju hummust, falafleid, vürtse. Nägin suurt vaeva, et meile õues päikese käes restoranis koht saada, aga see oli seda väärt. Premeerisime end mohitoga (õde alkoholivabaga muiduig) ja söögiks falaflid ja hummus. See oli parim – lähen koju kohe seda tegema!
Kõht jälle täis suundusime õe soovil Praterisse ehk kohalikku lõbustusparki. Ma pole ikka väga ammu üheski käinud ja neid edasi-tagasi kiikuvaid asju väga ei kannata ka. Pigem sihuke tornaado ja vabalangemine on minu teema. Tegime mõned sõidud ja lõpetasime 19. sajandi lõpul ehitatud vaaterattal, et linnavaateid nautida. Õhtuks olime suhteliselt laibad ja samme tuli kokku ligi 25 0000. Õhtusöögikoha leidsin foresquarest ja traditsioonidele vastavalt võtsime ikka Viini šnitsli.
Pühapäev oli muuseumide päev. Külastatud sai Muuseumikvartalis asuv Leopoldi kunstimuuseum, mis keskendub peamiselt Egon Schiele loomingule, kuid lisaks on ka mõned Klimti maalid. Samuti vaatasime üle Mozarti muuseumi. Seal said kõik ka audio giidid ning lühiülevaate Mozarti elust. Kolmest muuseumist täiesti piisas selleks korraks. Viinis on tegelikult neid ikka hulgim ehk igale maitsele midagi. Jalutasime veelkord põhikohad läbi alustades ooperimajast, Sacheri kohvikust ning lõpetasime Saksa restoranis.
Siin viibides olen mõelnud küll, et naljakas, kuidas mingile sümbolile ehitatakse suur osa turismi üles. Viinis näiteks Mozart või Gustav Klimti kuulus maal “Suudlus”, mis aub Viini ühes muuseumis. Kõik kohad on täis nende tasse, suveniire, pilte, postkaarde jne… Nagu ma oma varasemates reisipostitustes olen maininud ka, siis mida rohkem reisin, seda vähem mind huvitab erinevate vaatamisväärsuste ja muuseumide külastamine. Käin tavaliselt nii öelda kiirelt ära, et ikka “ristike” tehtud saaks, aga vahel ei viitsi isegi pilti teha. Pigem meeldib mulle riiki või linna avastada niisama ringi jalutades, õhustikku tunnetades, jälgida kohalikke inimesi ja nende kombeid/elu ja traditsioonilist toitu proovides. Just viimane on hästi oluline ning olen valmis ka natuke rohkem raha selle peale kulutama, aga need lõuna- ja õhtusöögid ongi tihti see, mis muudab kogu olemise mõnusaks.
Ka Viinis olen üritanud ikka põhiasjad ära proovida ja alljärgnevalt toon mõned näited.
Viini šnitsel. Ilmselt siin üks kuulsamaid toite. Originaalvariant on loomalihast, mis on üliõhukeseks tambitud ja paneeritud. Serveeritakse sidruniga ja kõrvale tavaliselt kartul või kartulisalat. Meie valikus oli kanašnitsel ja kartulisalat. Sidrun andis väga hea maitse juurde, aga mõlemad oleksime tahtnud kõrvale ka mingit kastet, sest lihtsalt paneeritud kotlet ja kartulisalat jäi natuke kuivaks. Muidu oli väga maitsev, aga ei midagi sellist, mida ma tahaks kindlasti veel. Hind algab umbes 10 eurost, aga keskmiselt 14-15 eurot.
Guljašš. Guljašš on ka kindlasti peaaegu igas kohas menüüs ja erinevaid variante pidavat olema ikka mitmeid kümneid. Kusjuures Viinis on ka guljašši muuseum olemas. Mina tellisim veiselha guljaši keedukartuliga. Liha oli küll väga mõnus mahlane ja maitses mulle nagu hea kodune toit. Hind algab umbes 10 eurost, aga keskmiselt 13-15 eurot.
Sacheri tort. Enamik on ilmselt sacheri tordist kuulnud, mis on rammus šokolaaditort ja loodud siinsamas Viinis Sacheri hotellis. Otsustasime, et kui juba proovida, siis ikka originaalkohas. Kohvik on väga populaarne ning sissesaamiseks pidime isegi järjekorras seisma. Võtsime kahepeale ühe tordilõigu ning sellest meile täiesti piisas, sest tegemist on ikka väga magusa tordiga, kus lisaks kõrvale käib ka vahukoor. Minu maitsele pigem mitte, sest ma väga ei armasta taolisi “saisaseid” rammusaid kooke, vaid pigem eelistan kreemisemaid variante. Siiski oli väärt proovida! Kohvik ise oma olustikuga tasub juba külastamist. Üks tordilõik on seal üle 6 €, teistes kohtades natuke odavam.
Viini kohv. Sacheri kohvikus tellisime kõrvale traditsioonilise viini “melange” ehk must kohv, piimavaht ja vahukoor. Muidu mulle kohv vahukoorega meeldib, aga antud variant on natuke liiga lahja ja rammus ehk “liiga vähe kohvi ja liiga palju koort”. Kokku on kõik üsna magus. Järgmine kord valiks musta kohvi ja vahukoore. Antud kohv maksab seal üle 5 €, teistes kohtades oli vist umbes 4 €.
Lisaks muidugi veel õunastruudel, milleni seekord ei jõudnud, erinevad vorstid ja saiad ning palju õlut. Hästi populaarne tundub olevat ka kõik Lähis-Ida mõjutustega taimne toit nagu falaflid, hummus ning samuti erinevad vegan toidud. Portsud on vähemalt korralikud, et minagi saan kõhu täis. Õnneks õde on minusse hea söögiisuga!
Selline siis oli kokkuvõte ühest nädalavahetusest Viinis. Igati külastamist väärt ja armas linn ning eriti sobilik pikaks nädalalõpureisiks. See lühike eemalolek igapäevaelust annab ikka väga palju juurde. Hinnatasemelt on Viin ehk natuke kallim kui Eestis, aga ei midagi drastilist. Esmaspäeval käisime veel natuke shoppamas ja kell 6 õhtul olime juba Eesti pinnal. Tõesti väga mugav ühendus.
Aitäh eelkõige isale toreda kingi eest (isa ikka teab, kuidas tütred õnnelikuks teha) ja õele reisiseltskonda pakkumast (hakkad juba vaikselt normaalseks inimeseks saama)!
Järgmiste reisideni! 2,5 kuud veel oodata, mis läheb päris kiirelt. Eelmine vahe oli ilmselgelt liiga pikk.
Mulle hirmsasti meeldivad su reisipostitused! Nii head kokkuvõtvad 🙂 ning ühtlasi olen sinuga täpselt sama meelt, et reisides pole kõige väärtuslikumad mitte need “turistikad” kohad, vaid lihtsalt üleüldine sihtkoha õhkkonna mällu talletamine.. koos hea toiduga ofc. 🙂