Horvaatia ja Montenegro – I osa

Tervitused kõigile soojast Montenegrost!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis minu puhkus algas laupäevast. Olen seda juba tükk aega oodanud ja usun, et pärast eelmist aastat on see igati välja teenitud. Otsustasin juba ammu, et tahan selle kindlasti veeta Eestist eemal, kuna vastasel juhul lihtsalt oleks ikkagi liiga palju töömõtteid ja igapäevast elu.

Pühapäeva hommikul alustasimegi sõpradega teekonda Balkani poole. Esimese päevaga läbisime Läti, Leedu ja õhtuks jõudsime Varssavist läbi ning võtsime esimese ettejuhtuva öömaja tee ääres. Koht oli väga uus ja viisakas – justkui alles ehitatud. Kuna see oli üsna tee ääres, siis oli hommikul sealt lihtne startida. Teine päev viis läbi Poola, Tšehhi, Austria ja Sloveenia ning öösel maandusime juba Horvaatiasse Zagrebi lähistel. Lõuna peatus oli Brnos Tšehhis, kus poisid olid vaimustuses odavast õlust ning arvasid, et äkki peakski sinna jääma. Naiste võm jäi õnneks peale! Kõige halvema mulje jättis Sloveenia, kus oli kallis ja vihma sadas. Tee oli üsna künklik ning tänu halvale ilmale oli pimedas üsna kehv sõita. Otsustasime, et tahame ikkagi kindlasti ööseks Horvaatiasse jõuda.

Zagreb võttis meid vastu kalli öömajaga, aga kuna kell oli juba mõni tund üle kesköö, siis ei olnud kellelgi jaksu väga ringi sõita ja kohta otsida. Hommikul suundusime kohe Plitvice rahvusparki, kus nautisime ilusat loodust ja sai isegi natuke liikuda. Eks need päevad autos olid lihased ja tagumiku üsna kangeks muutnud.

Õhtuks saabusime Spliti, kuhu broneerisime hommikul kiiruga öömaja. Tuli välja, et apartment ise oli ilus, aga asus üsna parajas getos ehk umbes Lasnamäe taolises korterelamus. Kogemus omaette, aga nägime natuke kohalikku elu ka. Õhtul lasime end korteri omaniku tuttaval linna viia. Ausalt öeldes Split mulle eriti mingit head muljet ei jätnud…Ainuke elamus oli Snickersi jäätis, mille tänavalt ostsin. No need jäätised on ikka parimad siin…ainult neist toitukski (pluss mereannid ka muidugi).

Edasi sõitsime Dubrovnikusse, kuhu olime broneerinud varasemalt juba apartmenti ja see oli super!!! Kahjuks olime seal vaid ühe öö. Üldse üllatas Dubrovnik väga positiivselt. Õhtustasime kindluses ühes restoranis, kus sain lõpuks kauaigatsetud karpe ja mereanni risottot. Hommikul aeti meid juba varakult korterist välja. Lahkusime kohaliku horvaadi sõimu saatel, et olime mäe peal tema garaaži kõrvale parkinud – horvaatia keeles roppsui lendas igasse suunda. Teel Montenegrosse aitasime mõned kilomeetrid edasi ühe prantslasest hääletaja, tegime lühikese ujumispeatuse ja põikasime kiirelt läbi Bosniast. Montenegrosse jõudes tekkis lõpuks tunne, et olen puhkusele jõudnud – kuidagi teistsugune olustik, vähem Euroopalik ja natuke ehedam. Leidsime endale üli hea hinnaga super korteri Petrovacis, mis on väike linn Budvast edasi. Hetkel oleme küll enda valikuga nii rahul kui üldse olla saaks. Nüüd on aega natuke lõõgastuda ja päikest ka saada. Muidu olen Eestisse jõudes sama lubi nagu mulle enne minekut korduvalt mainiti.

 

Trennidest nii palju, et olen ikka iga hommik midagi teinud. Võtsin kaasa väikese treeningvarusutse ka. Sellest kirjutan ehk pikemalt kunagi koju jõudes.Siiski tahan öelda, et suur kummardus neile, kes suudavad kodus treenida, sest minu meelest nõuab see ikka mitu korda rohkem tahtejõudu… Ega väga ei viitsi küll ausalt öeldes. Täna hommikut alustasin Dubrovnikus väikese jooksuga mäest alla ja treppidest üles. See võttis ikka parajalt läbi.

Selline lühiülevaade hetke olukorrast. Saladuskatte all, et mitte paanikat tekitada mainin ka, et ega kõik nii roosiline pole, sest hektel on meil väikesed probleemid transpordivahendiga. Aga eks elu on seiklus ja küll miskit välja mõtleme.

Õhtune vaade Dubrovniku korterist