Kariibi mere rannikul asuv Tayrona rahvuspark on üks Kolumbia kuulsamaid rahvusparke ja turismiobjekte, mis asub Santa Martast vaid 40 kilomeetri kaugusel. See on tuntud Kolumbia parimate randade ja eluslooduse poolest, kuid omab suurt tähendust ka riigi kultuuris ja ajaloos.

Võrreldes teiste tegevuste maksumustega Kolumbias, on Tayrona rahvuspark kallim – lisaks sissepääsule peab arvestama ka kohustusliku lisakindlustusega, majutusega ja söögiga, mille variandid on pargis väga limiteeritud ning seetõttu ka hinnad kõrgemad.

Tayrona külastamise tingimused muutuvad üsna sageli ning samuti leidub internetis kohati vastakat infot – seetõttu soovitan kindlasti enne eeltööd teha. Järgnevalt kirjutan natuke enda kogemusest ja õppekohtadest – loodan, et see aitab natuke ka teisi planeerimisel.

Tayrona rahvuspark – sissejuhatus

Tayrona rahvuspark asutati 1964. aastal ja kannab rahvuspargi tiitlit alates 1969. aastast. Pargist leiab lisaks rikkalikule looma- ja taimeliikidele ka põliselanike hõimu, kes on sinna loonud väikeseid külad ja kogukonna. Nad leiavad, et maailma globaliseerumine ja meie eluviis hävitab planeedi, mistõttu viljelevad nad endiselt traditsioonilist elustiili. Hõim usub, et suure hulga inimeste igapäevane parki külastama toomine kahjustab drastiliselt kohalikku ökosüsteemi ja vajab vahepeal taastumiseks aega. Seetõttu suletakse park kolm korda aastas (tavaliselt veebruaris, juunis ja oktoobris) kaheks nädalaks kõigile külastajatele. Pargis jalutades on võimalik kohalike hõimude väikseid külasid ja tegemisi natuke kõrvalt näha ning mõnes kohas müüvad nad turistidele ka joogipoolist.

Parim aeg Tayrona rahvuspargi külastamiseks

Tayrona rahvuspark asub Kariibimere ääres ning ilm on enamasti kuum ja niiske. Kõige vihmasemad kuud on mai, september, oktoober ja november ning kõige populaarsemad detsember, jaanuar, (veebruar), märts. Nagu varasemalt mainisin suletakse park igal aastal teatud perioodiks. Viimastel aastatel on selleks ajaks olnud kaks nädalat veebruaris, juunis ja oktoobris (enne koroonat suleti park kogu veebruariks). Täpsemaid kuupäevasid tasub jälgida rahvuspargi kodulehelt (mida küll pidevalt ei uuendata) või Tripadvisori foorumist.

Võimalusel soovitatakse vältida nädalavahetusi, lihavõtte- ja jõulupühasid ning teisi Kolumbia rahvuspühasid. Samuti on alati tunduvalt rohkem rahvast ka pargi taasavamise esimestel päevadel ja nädalal (kogesin seda ka ise).

Transport: kuidas minna Tayrona rahvusparki

Buss. Tayrona park asub vaid 40 kilomeetri kaugusel suuremast lennujaamaga linnast Santa Marta. Parim viis sealt Tayronasse liikumiseks on kasutada bussi, mis sõidab regulaarselt parki iga 20 minuti tagant vahemikus 6.00-17.00. Bussipileti saab osta bussist ning see maksab 7000 COP (1,7 EUR). Peatuse leiab Santa Marta keskturu juurest (Mercado Principal -> Calle 11 con Carerra 11). Sõit kestab olenevalt teeoludest umbes 1 – 1,5 tundi ning möödub ka enamikest pargi lähedal olevatest ööbimiskohtadest, mille juures saab vajadusel peatust paluda. Samuti saab samamoodi tagasi Tayronast Santa Martasse – väga lihtne ja mugav!

Takso. Teine võimalus on kasutada taksot või transfeeri, mis maksab umbes 90 000 COP (22 EUR). Santa Martas Uberit pole ehk soovitaksin takso kohta uurida enda ööbimiskohast ning selle võimalusel ette broneerida.

Paat. Tagangast on Tayronasse võimalik minna paadiga otse Cabo San Juani põhiranda. Antud variant on kulukam, aga säästab järjekorras olemise ja matkamise vaeva. Tagangast väljub iga päev paat kell 9.30 ning läheb Cabo San Juanist tagasi umbes kell 16.00. Reis kestab umbes ühe tunni, kuid lisaks imelisele vaatele võib arvestada üsna suure loksumisega, kuna avamerel on tuul suur. Ühe otsa pilet on 40 000 COP (ca 10 EUR).

Majutus enne ja pärast Tayrona külastamist

Öö enne Tayronasse minekut tasuks veeta pargi lähedal, kuna sel juhul jõuab hommikul vara juba sissepääsu järjekorda. Ümbruses on mõlemas suunas hosteleid ja hotelle rohkelt. Enda kogemusest võin soovitada hostelit nimega Eco Hostel Yuluka, mis on ilmselt hinna ja kvaliteedi suhet arvestades üks parimaid ümbruses. Valisime ööbimiseks privaatse bungalo, mis oli kahtlemata uhkem, kui hostelist oodata oskaks. Hostel asub vaid 5-minuti taksosõidu (20-minutilise jalutuskäigu) kaugusel Tayrona sissepääsudest. Teine variant on ööbida Santa Martas ja sealt hommikul bussiga otse Tayrona sissepääsu juurde sõita. Sel juhul soovitaksin alustada väga vara (vähemalt 6.00 – 7.00 bussiga).

Pärast pargi külastust võib minna bussiga tagasi otse Santa Martasse Tayrona sissepääsu juurest või ööbida samuti ühes lähedalasuvas hostelis, mida meie ka tegime. Samuti hoiustavad enamus majutuskohti pagasit rahvuspargi külastamise perioodiks.

Sissepääs ja piletid

Sissepääs. Maismaad mööda tulles on Tayrona parki kaks sissepääsu: El Zaino (peasissepääs) ja Calabazo (väiksem ja rahulikum sissepääs). Park on avatud iga päev 8.00 – 17.00. Sisenema peaks esimesse enne 12 ja teise enne 11 (samas info varieerub erinevate allikate kohaselt) ning väljuma enne kella viite (kui on soov öö veeta väljaspool parki). Väravasse võiks minna nii vara kui võimalik – soovitavalt vähemalt 7.30. Alates 8st jõuavad ka mitmed grupid ja bussid Santa Martast, mistõttu järjekorraaeg pikeneb veelgi. Meie jõudsime sinna 7.30 ning parki saime sisse kell 10.00 – kuuldavasti mõned inimesed, kes hiljem jõudsid, ootasid järjekorras vähemalt 3 tundi.

Piletid. Väga oluline on meeles pidada, et pileti ostmisel ja sisenemisel peab olema kaasas pass. Piletit hetkel ette broneerida ei saa (kuuldavasti vahepeal see võimalus oli). Lisaks sissepääsupiletile peab ostma ka kohustusliku kindlustuse igaks pargis veedetud päevaks. Juhul kui lähete ööseks pargist välja ja tahate siseneda järgmisel päeval uuesti, peab ostma uue pileti. Seega soovitaks KINDLASTI ööbida pargis. El Zino sissepääsu juures on mitu järjekorda: majutuse broneerimise järjekord (või kinnituse võtmise), kindlustuse järjekord, pileti järjekord (kõige pikem). Pileti järjekorras peab juba kindlustus olemas olema ehk üks inimene võiks minna kindlustust tegema ja teine pileti järjekorda. Kogu süsteem seal on üsna ebaloogiline ja kerge segadus. Pileti hinnad 2022 (kõrghooajal): Sissepääsupilet: 64500 COP (15,5 EUR)Kohustuslik kindlustus: 5000 COP (1,2 EUR) päev.

Ööbimine Tayrona pargis

Kindlasti tasub Tayrona pargis veeta vähemalt 1-2 ööd. Võimalus on minna ka päevareisile, aga pargi tõelist võlu ja atmosfääri saab tunda alles õhtul, kui ühe päeva seiklejad on lahkunud. Kõige tuntum piirkond on Cabo San Juan, mida peetakse üheks ilusamaks ujumiskõlblikuks rannaks ning seal on olemas ka baasvajadusi rahuldavad teenused ehk restoran, väike pood ning pesemisvõimalused. Valida on võimalik võrkkiige, telgi ja väikese majakese vahel. Öö võrkkiiges või telgis maksab inimese kohta umbes 40 000 – 55 000 COP (10-15 EUR).

Võrkkiige kasuks otsustades on samuti valikuid kaks: rannas kämpingu ala juures või mere kohal vaatetornis. Kuigi teine variant tundub eksootilisem, peab arvestama, et seal on öösel väga suur tuul ning kohati võib olla tunne, et võrkkiik lendab minema. Meie otsustasime siiski selle kasuks – nagunii suurt magamist kummagi variandi korral ei oodanud ning tundus eksootilisem. Jäime valikuga rahule – pusad selga, sokid jalga ja käterätik tekiks ning üllataval kombel sain isegi mõned tunnid und.

Broneerimine. Ööbimist tasub võimalusel kindlasti ette broneerida, kuna kõrghooajal võib võrkkiikede saamine olla raske. Seda saab teha el Zaino sissepääsu juures eraldi putkas (kuid mitte Calabazo sissepääsu juures). Minu peamine soovitus oleks aga kontakteeruda Cabo San Juani asutusega Instagrami vahendusel või kirjutada neile Whatsappi (leiab Instagrami profiililt). Sel juhul võite kindel olla, et majutuskoht on olemas ning saate siseneda rahulikult ka Calabazo väravast ilma muretsemata.

Lisaks Cabo San Juanile on ka vaiksemaid ja rohkem privaatsemaid kohti. Meie ööbisime pargis vaid ühe öö, mistõttu teisi variante ei kaalunud. Juhul kui jääda mitmeks ööks, võiks kaaluda üheks ööks ka teist peatuspaika.

Tayrona marsruut ja kestvus

Võimalusi, kuidas enda Tayrona külastust planeerida on õige mitmeid, mistõttu võib esialgu olla keeruline kogu infoväljas orienteeruda. Esimese asjana tuleks paika panna, mitu päeva pargis veeta. Peamised variandid on:

1. Päevareis Tayrona parki
2. Kaks päeva & üks öö
3. Kolm päeva & kaks ööd

Minu peamine soovitus on pargis veeta vähemalt üks öö – sel viisil on piisavalt aega, et matkata, nautida randasid ning kogeda õhtust atmosfääri. Samuti võtab parajalt aega juba sinnakanti minemine ja ka sissepääsemine. Meie otsustasime teise variandi kasuks ehk planeerisime Tayronas olemiseks kaks päeva ning viibisime öö Cabo San Juan ranna võrkkiiges. Paljud blogid soovitavad kahte ööd, et jõuaks ka teisi piirkondi avastada ja rohkem matkata, kuid ise leidsime, et kaks päeva oli piisav. Meie jälgisime ilmselt ühe kõige klassikalisemat kahepäevast marsruuti, millega üldjoontes jäime rahule (välja arvatud meeletu järjekorras ootamine sissepääsul).

1.PÄEV

Sisenemine parki. Kasutasime parki sisenemiseks El Zaino sissepääsu, mis asus meie hostelist (Eco Hostel Yuluka) 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Jõudsime kohale 7.30 ehk pool tundi enne avamist ning selle aja peale oli juba päris korralik järjekord. Jagunesime kohe kaheks: mina suundusin esmalt kindlustuse ning ööbimiskoha järjekordadesse ning minu reisikaaslane läks sissepääsu pileti sappa. Seal veetsime kokku umbes 2,5 tundi ning kell 10.00 võisime enda seiklust alustada. Kuna matkarada algab mõned kilomeetrid eemalt, tuleb esimese asjana võtta shuttle buss, mis väljub iga mõne minuti tagant ning viib matka alguskohta. Bussisõit maksab 3000 COPi ja kestab ligikaudu 8 minutit.

Matk Cabo San Juani kämpingupaika. Edasi suundusime matkarajale, et hakata vaikselt liikuma Cabo San Juan ranna poole, kus oli ka meie majutus. Rajad on korralikud – suures osas laudteed. Esiti on rohkem läbi džungli jalutamine, kus kohtab ka ahve ja palju linnulisi. Kohati on ka üles-alla kõndimist üle suurte kivimürakate, mis antud piirkonda iseloomustavad. Tee peal võib märgata ka kohalike hõimude majasid ning nende igapäevaseid toimetamist. Pärast mõningast jalutamist jõuab tee mere äärde ning jätkub kuni Cabo San Juanini. Matk sinna võtab aega umbes 2 tundi – olenevalt kui palju on pildipeatusi teha. Peamine raskus seisneb väga niiskes ja kuumas temperatuuris mitte raja keerukuses. Inimesi on tee peal palju ehk kahtlemata pole see rahulik üksi metsas jalutuskäik.

Lebo ja puhkus. Lõunaks jõudsime Cabo San Juani, kus registreerisime sisse enda majutuskohta, mis oli jällegi paras peavalu ja kaos ning võttis oodatust rohkem aega ja närve (isegi minul kui üsna tasakaalukal ja rahulikul inimesel). Umbes 2 ajal jõudsime lõpuks lõunat sööma – kuna Cabo San Juanil on ainult üks restoran, läks toidu kättesaamiseks jällegi vähemalt tund. Ülejäänud päev kuluski märkamatult ujumise, pildistamise ning lihtsalt olesklemise peale. Huvitav lugu oli see, et kohtasin õhtusöögilauas juhuslikul ühte itaallast, kellega olime möödunud aastal Sansibaril koos – maailm on ikka väike.

Päike loojub sealkandis juba natuke pärast kella 6 ning kell 11 lülitatakse elekter välja. Seega pärast õhtusööki samas restoranis suundusimegi mere kohal torni. Panin enda kõik riided selge, võtsin käterätiku tekiks ning kerisin end võrkkiike kookonisse. Öösel oli kohati tunne küll, et tuul on nii suur, et lendan koos kiigega avamerele, kuid tegelikkuses asi nii hull polnud ning sain täita arvestatavad tunnid magada.

2. PÄEV

Hommikul ärkasin kell viis päikesetõusuks ja minu üllatuseks oli meie torn inimestest pungil, kes olid samuti seda vaatama tulnud. Tundus, et telkides ja ka maapealsetes võrkkiikedes suurt magamist polnud ehk elu algas väga vara. Hommikust sõime jälle sealsamas ning suundusime La Piscina randa, mis on üks parimaid ujumisrandasid. See asub Cabo San Juanist vaid 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel suunaga El Zaino sissepääsu poole tagasi. Veetsime mõned tunnid seal ning suundusime lõunale seal lähedal asuvasse “külla”, kus on mõned restoranid. Pärast seda hakkasime liikuma tagasi El Zaino väravate poole, mis oli umbes 1h jalutuskäigu kaugusel. Pargist välja jõudsime umbes kell 4 ehk tund enne sulgemist.

Mida teeksin teisiti?

Hetkel valisime kõige klassikalisema ja lihtsama matka ehk edasi-tagasi raja. Kui peaksin uuesti planeerima Tayrona kahepäevast käiku, siis kaaluksin sisenemiseks Calabazo sissepääsu, kus liiguksin Cabo San Juan ranna suunas. See on tunduvalt pikem ja natuke mägisem matk ning arvestama peab vähemalt 4 tunniga. Samuti on oluline, et majutus oleks juba varem broneeritud, sest Calabazo väravas seda teha ei saa. Öö veedaksin Cabo San Juanis, külastaksin Piscina randa ning pargist välja liikusin El Zaino väravast. Seega edasi-tagasi marsruudi asemel teeksin väikese poolringi ning näeksin rohkem erinevaid piirkondi. Samuti pidavat Calabazo sissepääs olema tunduvalt rahulikum ehk võib-olla oleks õnnestunud vältida kerget esimest negatiivset emotsiooni, mida sissesaamise rahmeldamine endas tekitas.

Mida teha Tayrona rahvuspargis?

Enamasti minnakse sinna matkama, ujuma ning loodust, randu ja üleüldist atmosfääri nautima. Võimalus on läbida osa matkast ka hobuse seljas või minna snorgeldama (siiski mitte väga populaarne). Turiste on pargis palju, kuid leiab kindlasti ka vaiksemaid kohti. Kuna rannad ja imeilusad merevaated on Tayrona üks tõmbenumbritest, peatun neil natuke pikemalt.

Rannad. Tayrona randasid peetakse üheks parimaks Kolumbias ning tõepoolest leiab seal palju nii öelda “Instagrami pildikohti. Oluline on teada, et tegelikult enamustes randades suurte hoovuste ja lainete tõttu ujuda ei tohi. Väidetavalt on mitmed inimesed ka hukkunud trotsides reegleid ja vales kohas ujuma minnes. Selle eest on olemas mõned imeilusad rannad, kus ujumine on lubatud ja isegi turvatud vetelpääste poolt. Parimad rannad ujumiseks on:

• Cabo San Juan – kõige suurem ja populaarsem asula, kus on üsna pikk rannariba lahesopis, mis on ujumiseks ilmselt üks parimaid.
• La Piscina – umbes 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel Cabo San Juanist. Seda peetakse üheks parimaks rannaks, mis pole liiga rahvast täis. Ka meie veetsime seal mõned tunnid teisel päeval ning soovitaksin ka enda poolt.
• Nude beach (Playa Brava) – Cabo San Juanist umbes 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel läbi metsa. See on tehniliselt alasti rand, kuigi paljud on seal siiski riietega. Rand on pikk ja ilus, aga lained ja hoovused võivad seal olla ohtlikud, mistõttu ujuda ei soovitata.

Mida pakkida kaasa Tayrona rahvusparki?

Asjade pakkimisel tasuks olla hoolikas – tuleb ju see kõik ise kaasas tassida. Samas on mõned olulised asjad, milleta kindlasti pargis ei saa. Suurema pagasi saab hoiustada enda majutuskohas ning ka peasissepääsu juures on olemas tasu eest pakihoid. Nägime mitmeid inimesi (peamiselt kohalikke), kes pool elu endaga kaasa võtsid, seal hulgas suured veekanistrid, “pool külmkappi” ja palju muudki. Jah, pargis on natuke kallim kui mujal, aga siiski on hinnad mõistuse piires. Süüa-juua saab samuti osta ehk võtta tasuks vaid esmavajalik. Väike list, mida mina soovitaksin kaasa pakkida (lisaks elementaarsele telefon, kaamera, müts jms):

• Pass – seda küsitakse sissepääsus pileti ostmisel
• Piisavas koguses sularaha – pargis pole pangaautomaate ning kogu arveldamine käib sularahas. Allpool kirjas ka minu kulutused.
• 2 l vett – pargis on umbne ja väga palav. Üks 0,5l veepudel maksab pargis umbes 4000 COP (1 EUR).
• Mõned väiksed snäkid tee peale – nt pähklid, batoonid
• Päikesekreem ja sääsetõrje
• Kinnised jalanõud matkamiseks
• Plätud
• Ujumisriided ja rannalina – seda on hea ka öösel peale võtta teki asemel
• Soojad riided – pusa, pikad püksid, varusokid. Juhul kui ööbite võrkkiiges (eriti mere kohal) on seal öösel jahe. Ka õhuke tekk oleks olnud mõnus.
• Taskulamp – eriti eelistatud on pealamp. Kell 11 pannakse elekter välja.
• Akupank – üks ainukesi võimalusi enda seadmed täis laadida.
• WC paber – defitsiitkaup
• Tabalukk – enda asjade hoiustamiseks.
• (Kollatõve vaktsiini tõend – seda on soovitav omada, aga ei küsita)

Kokkuvõte

Esimesed emotsioonid Tayrona rahvuspargist olid üsna keskpärased või isegi negatiivsed. Selja taga oli juba päris intensiivne reisi- ja töökuu Kolumbias, olime väsinud ja magamata, mistõttu tekitas mitmetunnine järjekord ja halb korraldus meelehärmi ning pani korraks küsima, et kas Tayrona on seda kõike vaeva väärt. Õnneks mida kaugem pargis viibisime, seda paremaks läks tuju ja ka arvamus.

Minu üks lemmikelamusi oli ilmselt õhtu Cabo San Juan rannas, mere kohal võrkkiiges ööbimine ja hommikune päikesetõus. Lisaks veel ka tõsiasi, et pargis telefonilevi puudus ehk sai sunniviisiliselt tööst ja igapäevasest maailmast eemale. Tõsiasi on see, et Tayronas pole suuri tegevusi, vaid pigem kulgemine, jalutamine, ümbruse nautimine.

Kokkuvõttes jäi mulle siiski väga positiivne mälestus ning soovitaksin ka teistele. Võrreldes Cocora Valleyga on Tayrona täiesti midagi erinevat – siiski, kui saaksin valida neist vaid ühe, oleks see kahtlemata Cocora Valley. Tayronat peetakse üsna kulukaks võrreldes Kolumbia teiste tegevustega, kuid reaalsuses Euroopast tulles on see üsna mõistlik ja sellel põhjusel kindlasti külastamata ei jätaks.

Kulud: 2 päeva ja 1 öö

• Sissepääs: 64500 COP
• Kindlustus: 2x 5000 COP = 10 000 COP
• Schuttle buss: 2x 3000 COP = 6000 COP
• 1x öö majutus võrkkiiges: 65 000 COP
• Lõunasöök I: 30 000 COP
• Õhtusöök: 40 000 COP
• Hommikusöök: 30 000 COP
• Lõunasöök II: 30 000 COP
• Vesi: 8000 COP
• Kokku: 283 500 COP (70 EUR)

Soovitused lühidalt

• Külastuse planeerimisel vaata järgi, millal on park suletud
• Planeeri külastused vähemalt 2 päeva (1 öö)
• Ööbi enne parki sisenemist sissepääsu lähedal
• Mine sissepääsu juurde võimalikult vara
• Broneeri võrkkiige/telgi öömaja ette
• Ära unusta olulisi asju: pass, vesi, sularaha, WC-paber, taskulamp, ujumisriided, soojad riided, akupank.
• Pane tähele, et paljudes randades on ujumine ohtlik ja keelatud – ära mine katsetama!