Horvaatia ja Montenegro – II osa

Nüüd olen juba täitsa õnnelikult reisilt tagasi ja nagu näha, siis pidas auto ikkagi vastu ning sõidutas meid ilusti koju. Viimati jäin oma jutuga, kus olime just jõudnud Montenegro väiksesse linna nimega Petrovac. Broneerisime korteri üks õhtu enne saabumist 4 ööks, kuid kuna sinna jõudes meile koht nii meeldis, pikendasime kohe oma viibimist ühe öö võrra. Nagu ma mainisin, siis oli probleeme autoga, mistõttu ei soovinud seda eriti kasutada ning pidime mõned plaanid ümber tegema. Arvamusi, mis viga on, oli erinevaid – mõned pakkusid, et koju me sellega ei jõua, teised et hullu pole midagi. Sisuliselt läksime riski peale välja ning otsustasime siiski proovida – õnnestus!

Petrovac on mäe jalamil Budva rajoonis olev linn, kus elab püsivalt umbes 1400 inimest. Ega seal palju pole – 2 randa, üks väike promenaadi tänav, väikesed supermarketid jms. Meile just meeldis, et pisike koht, kus kõik on käe-jala juures. Korterist randa või linna oli jalgsi vaid paar minutit. Kuna suurem hooaeg on seal juuli-august, siis polnud veel liiga palju rahvast. Kuuldavasti pidavat tippajal koht serblastest pungil olema. Lääneturiste oli üsna vähe ning inglise keelt väga kohalikud ei rääkinud. Teeninduskultuurist nii palju, et sellist suurt sõbralikkust ja võltsnaeratust ei kohanud – seda eriti toidupoodides, kus müüjad olid ikka eriti torssis. Kauplemine oli ka täiesti mõttetu tegevus. Esimesed päevad lebotasime niisama – nautisime randa, päikest, veini ja maitsvat sööki. Olen kirjutanud ka lühikese postituse toidu teemal ehk sellest pikemalt rääkima ei hakka. Kui rannast ära väsisime, siis istusime oma merevaatega rõdul. Kuna mu sõbranna vanemad olid samuti autoreisil Montenegros, käisid nad meil vahepeal naaberlinnast külas. Ühe päeva otsustasime ka natuke kultuursemad olla ning käisime paadituuril, mis peatus Montenegro tähtsamates rannikuääresetes kohtades – Herceg Novi, Kotor, Lady of the Rocks, sinine koobas jms. Laev ise oli igati mõnus – katusel olid lamamistoolid, kus sai päikest nautida.

 

Pärast 5 päeva puhkust mere ääres olime juba natuke jumet peale saanud ning hakkasime vaikselt Eesti poole tagasi sõitma. Autoprobleemide tõttu tahtsime natuke varem liikuma hakata, et oleks ka varu aeg, Tagasitee viis marsruudil Montenegro-Bosnia-Horvaatia-Unagri-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti. Montenegros sai tehtud veel peatusi kanjoni juures. Tegelikult planeerisime ühe öö ka Tara kanjoni lähistel, aga see jäi auto jama tõttu ära. Bosnia teed olid ikka omaette elamus – kruusateed mägedes, kus teele mahtus korraga vaid üks auto. Kiirusepiirang oli 10! Kuna päevadel tegime pikemaid peatusi Sarajevos ja Budapestis, siis sõitsime tavaliselt kuni 2ni öösel. Slovakkia mägikülad olid ka öösel paras ekstreemsus, kus iga mõne minuti järel paar kitse tee peale hüppasid. Erankorras põikasime sisse ka Sarajevosse, mis tundus samuti väga põnev sihtkoht. Kortermajade seinad olid endiselt kuuliaukudega kaetud. Väga positiivse mulje jättis aga kogu reisiseltskonnale Budapest, kus viibisime ühe öö. Kuna aega oli vähe, otsustasime olla ikka turistid kogu raha eest ja käisime hop-on-hop-off tuuril bussi ja paadiga. Budapest on küll linn, kuhu võiks järgmise pika nädalavahetuse linnareisi planeerida, sest seal on kõik, mida vaja- superodavad hinnad, ilus arhitektuur, palju söögikohti/baare, head shoppamisvõimalused. Tundus üsna hipsterite linn.

 

Edasi suuremaid peatusi ei teinud. Auto oli odavaid veine ja maiustusi Montenegrost ja Ungarist täis laetud ning sõitsime võimalikult kiiresti tagasi. Koju jõudsime neljapäeva öösel vastu reedel kell 3. Tagumik oli ikka korralikult kange autosõidust, kuid see oli seda väärt. Järgmised reisid teeksin hea meelega siiski lennukiga, kuid mõne aja tagant on ikka põnev ka nii sõita. Näeb kordades rohkem!

Reis kulges trajektooril:

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Sloveenia-Horvaatia-Bosnia ja Hertsogoviina-Montenegro- Bosnia ja Hertsogoviina-Horvaatia-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Seega 12 päevaga 12 riiki ja kuus erinevat valuutat. Kokku sõitsime ca 6000 km. Bensiin oli kõige odavam Bosnias ja teisena Eestis ehk polegi kõige hullem kütuse hind meil siin. Selline kokkuvõttev ülevaade – kindlasti soovitan seda kanti! Küsimuste korral võite alati kirjutada.

Nüüd naudin veel oma viimast puhkuse päeva ja homme täie rauaga tagasi töölainel – tuleb väga tihe juuli ning loodetavasti on akud selleks piisavalt laetud.