Mehhiko on kahtlemata iga toidunautleja jaoks paradiis – erinevate söökide valik on nii lai ja mitmekesine, et võiksin sellest kirjutada mitmekilomeetrise postituse. Ma ei liialda väites, et toit oli kahtlemata üks Mehhiko reisi suuremaid elamusi ja ainult selle pärast võiksin sinna igal ajal tagasi minna. Igal piirkonnal on omad eripärad ning tegelikkuses külastasin vaid väikest osa Mehhikost ehk avastamisruumi on palju. Isegi pärast kahte kuud pidime sageli menüüd veel googeldama (lisaks muidugi veel ka hispaania keele oskamatus). Järgnevalt kirjutan natuke lähemalt enda parimatest maitseelamustest ning mida võiks Mehhiko reisi jooksul proovida.

Taco

Tako on ilmselt üks esimesi toite, mida Mehhikoga seostatakse. Sisuliselt on tako maisi- või nisutortilja, mis täidetakse liha, kala, ubade või köögiviljadega. Klassikalise tänavamüüja tako koosneb peamiselt vaid lihast. Mõned lihaga tako variandid on näiteks al pastor, birria, chicharrón, chorizo, bistec, asada. Nende erinevus seisneb peamiselt liha valikus, küpsetusviisis ja maitsestuses. Lisaks on takosid ka mereandide ja kalaga, mida pakutakse palju rannikuäärsetes asulates. Takot serveeritakse tavaliselt koos vürtsikate kastmetega (salsa), mida saab enda soovi järgi lisada. vahele lisada.

Taco al Pastor on ükskõige populaarsemaid takosorte, mille tõid sisse Liibanoni immigrandid 20. sajandi alguses. Tegemist on kebabi stiilis valmistatud sealihaga, millest lõigatakse õhukesed viilud. See serveeritakse tortiljal sibula, koriandi ja ananassiga. Ilmselt ei leidu tänavatoidukohta ja restorani, kus punase värvusega taco al pastori ei saaks tellid

Minu lemmiktako tiitli said:

• taco de pescado (kalatako)
• taco de camaron (krevetitako)
• cochinita pibil taco (aeglaselt küpsetatud sealiha Yucatani moodi)

Chilaquiles

Chilaquiles on üks kõige populaarsemaid hommikusööke Mehhikos, mida leidub igas menüüs. Selle peamine komponent on väikesteks tükkideks lõigatud ja praetud maisitortilja, mis moodustab roa põhja. Tortiljatükkide peale pannakse soe roheline või punane salsa, mis muudab need pehmeks. Samuti lisatakse juurde või sisse munad, kana, juust ning hapukoor. Sageli serveeritakse juurde ka oad. Väga maitsev ja toekas roog ning kõht on sellest täis päris pikaks ajaks.

Enchiladas

Levinud üle kogu Mehhiko ning populaarne nii kodudes kui ka restoranis. Enchilada on suur tortilja, mis on täidetakse köögiviljade, ubade ja lihaga (tavaliselt kana-, sea- või veiselihaga) ning keeratakse rulli. Rull asetatakse pannile ning kaetakse spetsiaalse kastme ja juustuga. Seejärel küpsetatakse seda juustu sulamiseni ning nauditakse koos hapukoore ja guacamolega.

Guacamole

Guacamole on kahtlemata Mehhiko üks populaarsemaid roogasid, mis on valmistatud avokaadost, sibulast, tomatist, sidrunimahlast ja tšillipiprast. Enamasti süüakse seda koos tortiljakrõpsudega või kasutatakse lisandina mõne teise roa juures. Olen varem oma elus guacamolet söönud üsna palju ning seda ka ise valmistanud, aga Mehhikos saadud oli maitselt ikka midagi muud. Kahtlemata mängib rolli ka see, et neil on kvaliteetsed avokaadod. Guacamole ja tortilja oli meie igapäevane eelroog ning ma ilmselt ei ole oma elus kunagi nii palju krõpse söönud. Enda parima kogemuse sain ilmselt täiesti esimesel päeval Mexico Citys. Huvitav fakt veel guacamole kohta on see, et antud kaste on pärit juba asteekide ajast.

Quesadilla

Mehhiko üks populaarsemaid toite, mida on saadaval nii tänavatoiduna kui ka restoranides. Valmistatud maisi – või nisutortiljast, mille vahele pannakse juust (nagu nimigi ütleb queso=juust). Sageli lisatakse juurde liha, sibulat ja köögivilju. Minu jaoks oli peamine üllatus see, et traditsiooniline quesadilla (eriti tänavatoiduna) ongi ainult juustuga ning mingeid lisandeid vahele panda. Tuleb tunnistada, et maitses väga hästi. Tänaval serveeritakse neid tavaliselt mitmekaupa ehk 3-4 väikest quesadillat. Restoranides on saadaval nii suuri kui ka väiksemaid ning sageli ka rohke sisuga.

Cochinita Pibil

Minu üks lemmikumatest roogadest oli cochinita pibil, mis on klassikaline roog Yucatáni piirkonnas (väga palju näiteks Meridas). See on aeglaselt küpsetatud sealiharoog, mis on maitsestatud achiote pastaga ning mähitud tavaliselt banaanilehtedesse. Liha serveeritakse tortiljade, punase sibula, praetud mustade ubade ja habanero tšilliga. Parajalt mahlane ja väga maitsekas.

Torta

Torta on Mehhiko võileib ja väga populaarne ning odav tänavatoit. Torta on justkui suur ja kohev kukkel, mille vahele võib sisuliselt lisada kõike – alates lihast ja juustust kuni köögiviljade ja kastmeteni. Suurusega tavaliselt ei koonerdata. Mõned inimesed on öelnud, et see on justkui võileiva ja tako “laps” ehk võileva põhimõte, aga tatko maitsed. Tänaval maksis pirakas torta umbes 2 eurot.

Pozole

Kui takod ja muud tortiljatoidud on ilmsel tohkem tuntud, siis pozolest polnud ka mina midagi varem kuulnud. Ometi on see Mehhikole väga omane supp-hautis, mida söödi juba enne hispaanlaste koloniseerimisperioodi. Pozole põhikomponent on hominy (kuivatatud ja leotatud põllumais) puljong, mida hautatakse koos liha või kanaga tunde või isegi terve öö. Serveerimisel lisatakse supi sisse salat, redis, sibul, laim ja tšilli. Kolm peamist pozole tüüpi on blanco (valge), mis on neist kõige vähem vürtsikam, verde (roheline) ja rojo (punane). Kui muidu mulle vürtsikad asjad meeldivad väga, oli lemmik seekord pozole blanco.

Tamales

Tamale on juba asteekide ja maiade ajast pärit traditsiooniline Kesk-Ameerika toit, mis piirkonniti natuke erineb. Tamalese põhikomponent on maisitaigen, mille sisse pannakse mitmesugust täidist, näiteks liha, juustu, köögivilju. Seejärel pakitakse see kokku, mähitakse banaanilehe sisse ning aurutatakse valmimiseni. Üsna soodsa hinna eest saab väga täitva kõhutäie, mis on küllaltki iseloomuliku maitsega ehk palju seda süüa ei taha. Mehhikos soovitati tamalest kindlasti proovida Yucatani poolsaarel ja Valladolidis.

Mole

Jällegi väga omapärane roog Mehhikole, mida tuntakse kui “vürtsikat šokolaadikastet”. Mole on tšillist, tomatist, seemnetest ja vürtsidest valmistatud kaste, millele lisatakse magususe andmiseks ka natuke šokolaadi. Välimuselt näeb mole välja justkui šokolaadikaste. Tavaliselt serveeritakse see koos kanaga. Kahtlemata huvitav maitsekombinatsioon, mida teistest riikidest naljalt ei leia.

Chiles en Nogada

Tegemist on väga vana traditsioonilise roaga, mille peamine komponent on roheline Poblano tšillipipar, mis täidetakse liha, puuviljade ja vürtside seguga. Sellele lisatakse kreeka pähklitest valmistatud valge koorekaste ja serveerimisel granaatõuna seemned ja sellerit. Chile en Nogada värvide kombinatsioon (roheline, valge ja punane) pidavat tähistama Mehhiko lippu. Kahtlemata soovitan proovida, sest kuskilt mujalt on sellist rooga raske leida.

Birria

Birria ehk kitsehautis on üks kõige sümboolsem Jalisco osariigi toite. Traditsiooniliselt valmistatakse seda kitsest, aga tänapäeval kasutatakse vahel ka lamba- või veiseliha. Roa tegemisel hautatakse liha aeglaselt vürtsidega (nagu köömned, pune, ingver) ning serveeritakse lihamahlast ja tomatitest valmistatud hautisena, mida süüakse koos maisitortilladega. Kuna birria on Jalisco osariigile iseloomul, kirjutasin sellest natuke ka Guadalajara postituses ning kõige parem olekski seda süüa just antud linnas.

Margarita kokteil

Ja lõpetuseks poleks ükski Mehhikos käik õige ilma margaritata! Kui ma muidu tekiila baasil kokteilide suur fänn pole, siis Mehhikos muutsin oma arvamust täielikult. Kuigi variante ja maitseid on seal kamalaga, oli kõige parem ikkagi klassikaline variant. Samuti tasub kindlasti proovida ka margaritat tekiila asemel mescaliga, millel on veidi suitsusem maitse.