Suurem osa inimesi seostab Tansaaniat eelkõige safariga ning satubki sinna eelkõige eesmärgiga külastada mõnda parki. Ma ise olin ilmselt üks nendest – poleks arvanud, et puhkusesaar Sansibar võiks olla minu tüüpi sihtkoht (siinkohal tervitused jällegi koroonale). Samas on see kuulsus õigustatud, kuna ligi 40% Tansaania pindalast on erinevate safariparkide all ning riik pühendab palju energiat, et kaitsta ja säilitada enda metsikut loodust ja loomi.

Minu esimene safari oli 3 aastat tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigis Krügeri rahvuspargis (blogi sissekanded selle kohta on leitavad siit ja siit), mis jättis kustumatu mulje isegi mulle, kes pole ehk kõige suurem loomaarmastaja. Kui otsustasin Sansibarile kauemaks jääda, olin kindel, et vähemalt ühele safarile tahan minna. Tavaliselt nõuab see üsna palju eeltööd, kuna valikuid erinevas hinnaklassis on meeletult. Kindlasti ei ole ma safari ekspert, aga anna proovin anda mõned soovitused Tansaania safari kohta.

Mille peale safari valimisel mõelda?

Nagu ma mainisin on üle 1/3 Tansaania pindalast loodusparkide all, mistõttu valiku tegemine võib esmalt olla üsna keeruline. Toon välja mõned küsimused, mille peale võiks mõelda, et valimist enda jaoks lihtsamaks teha.

• Mis aastaajal plaanid Tansaaniat külastada? Olenevalt aastaajast on ka loomade aktiivsus ja nägemise võimalus erinev ehk pargi valimisel peab arvestama hooaega.
• Mis loomad huvitavad sind enim? Enamik soovib tavaliselt näha klassikalist big 5. Tasub tähelepanu pöörata, et kõigis parkides pole see võimalik. Nt Selous pargis ei ole hetkel ninasarvikuid.
• Kas eelistad populaarsemaid parke, kus on ka rahvast ja turiste rohkem või tahaksid rohkem vaikust ja privaatsust? Tuleb arvestada, et kõige kuulsamates parkides on ka kõige rohkem inimesi, mistõttu peab vahel mõne looma nägemiseks autojärjekorras olema.
• Missugust majutust eelistad? Majutus on väga oluline faktor hinna kujunemisel. Valikus on tavaliselt luksuslikest basseinidega ööbimiskohtadest kuni telgimajutuseni.
• Kas otsid luksust või oled nii öelda “säästureisija”? Haakub paljuski eelmise punktiga. Juba päringut tehes ja safarit otsides saab kohe valida enda reisimisstiili ja hinnaklassi.
• Mitu päeva soovid safari alla panna? Valida saab alates 1st päevaks kuni nädalani ja rohkemgi. Mina soovitus on, et 3 päeva, 2 ööd võiks olla minimaalne.
• Kas soovid ühe reisiga külastada ühte või mitut parki? Tansaania põhjaosa pargid on lähestikku ehk vastavalt soovile (nt mis loomi soovid näha) saab valida endale parima varinadi.

Tansaania safaripargid

Toon välja mõned Tansaania tuntumad safaripargid ja nende eelised-puudused. Kuna ma ise olen hetkel vaid ühes käinud, puudub mul isiklik võrdlusmoment ehk järgnev info põhineb sellel, mida olen kuulnud ja lugenud.

Serengeti rahvuspark. Põhja Tansaanias asuv park, start Arusha piirkonnast. Tegemist on ilmselt Tansaania kõige kuulsama safaripargiga, mis on tuntud iga-aastase loomarände ja liigirikkuse poolest. Kõrghooajal võib olla ülerahvastatud.

Ngorongoro kaitseala ja kraater. Põhja-Tansaanias asuv park, start Arusha piirkonnast. Tegemist on suure vulkaanikraatriga, kuhu loomad kogunevad ehk suure tõenäosusega on võimalik näha suures koguses loomi väiksel alal. Ngorongoro kaitseala kutsutakse ka ‘Wildlife of Eden‘ ja see kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Lisaks loomade vaatlemisele on see juba looduse mõttes väga eriline. Kõrghooajal võib olla ülerahvastatud. Võimalusel plaanin kindlasti külastada.

Lake Manyara rahvuspark. Põhja-Tansaanias asuv park, start Arusha piirkonnast. Park on tuntud flamingode ja rohkete linnuliikide poolest ning hea koht lindude vaatlemiseks. Kõrghooajal võib olla ülerahvastatud.

Tarangire rahvuspark. Põhja-Tansaanias asuv park, start Arusha piirkonnast. Park on kuulus oma paljude elevantide ja baobabipuude poolest ning asub natuke eemal põhilisest safariteekonnast ehk külastajaid võib olla vähem võrreldes eelmiste parkidega.

Suurem osa Põhja-Tansaania safari tuuridest ühendab endas 2-3 eelnimetatud parkidest ehk ühe reisi külastatakse mitut kohta. Samas tasub arvestada, et kõigil neist on oma päevapilet , mis muudab safari hinna kallimaks.

Selous metsloomade reservaat (Selous Game Reserve). Lõuna-Tansaanias asuv park, start Dar es Salaamist. Selous on looduskaitse all olev ala, kuhu ei ole lubatud rajada püsivaid eluasemeid, mis teeb sellest mandri suurima asustamata piirkonna. Võimalik on minna ka paadisafarile ja jalgsimatkale. Võrreldes eelmainitud parkidega on vähem turiste ning safariautoga on lubatud sõita ka off-road teedel ehk saab privaatselt loomi üsna lähedalt vaadelda. Antud pargis käisin ka ise ehk enda kogemust jagan natuke allpool.

Mikumi rahvuspark. Lõuna-Tansaanias asuv park, start Dar es Salaamist. Mikumi maastikku võrreldakse sageli Serengetiga, mistõttu on see väärt külastamist, kui soov on Lõuna-Tansaania piirkonnas safarile minna. Võrreldes Serengetiga on ka turiste väem.

Ruaha rahvuspark. Aafrika kõige suurem rahvuspark, mis pole küll kõige populaarsem, aga võib pakkuda väga palju looduse ja loomade nägemise elamusi. Peamine miinus turistile on kauge asukoht põhilistest linnadest ehk tõenäoliselt tuleks kasutada lennukit.

Need on vaid väike osa Tansaania safarivõimalustest. Esmakordsele külastajale on isegi nende hulgast valikut raske teha. Kindlasti leidub midagi igale maitsele.

Safari broneerimine ja hind

Safari ei ole kindlasti odav lõbu. Ainuüksi sissepääs rahvusparki on üsna kallis, mis mõjutab kogu tuuri hinda. Mõned näited piletitest: Nrogongoro kraater ja Serengeti rahvuspark (mõlemad 70,80 USD), Lake Manyara (53,10 USD). Külastades Serengetit tuleb läbida ka Nrogongoro kaitseala ning seega maksta mõlema pargi hinnad (isegi kui viimases pole soov peatuda). Teine oluline hinda mõjutav faktor on majutus ning pargi asukoht. Näiteks mõnda parki saab vaid lennukiga, mis on küll mugav, aga muudab külastuse kallimaks.

Erinevate hindade ja pakkujate valikud soovitan uurida veebilehte SafariBookings. Antud lehel on võimalik võrrelda ja saada infot erinevate pakkujate, sihtkohtade ja hindade kohta. Samuti on võimalik seada endale sobivad kriteeriumid pikkuse, hinnavahemiku ja asukoha suhtes ning saada teavet, mis võimalused on. Kindlasti soovitan lugeda tuuri korraldajate kohta ka arvustusi nii antud lehtelt kui ka mujalt internetiavarustest. Samuti on Tansaanias olemas ka eestlasest tuuride korraldaja Ene Lepp, keda mainisin ka eelmises postituses. Tema tegemiste kohta saab infot Facebooki grupist Tansaania eluolu.

Minu safari kogemus: grammi jagu liiga palju seiklusi

Selous metsloomade reservaat (Selous Game Reserve)

Nagu eelnevalt mainisin osutus minu valikuks Selous Game Reserve. Peamine põhjus oli asjaolu, et sinna minekuks ei pidanud lendama Arushasse, vaid lähtepunktiks oli Dar es Salaam, mis on vaid 2-tunnise praamisõidu kaugusel Sansibarist. Võrreldes Mikumi pargiga paelus mind võimalus teha ka paadisafari ja jalgsituur. Kuna üldiselt nädala sees töötan, tundus jõulupühade aeg ideaalne ning nii ma 24.detsembril Dar es Salaamist jõulusafarile startisin. Minuga oli kaasas ka üks Rumeeniast pärit neiu, kellega Sansibaril tuttavaks saime, kuna käisime koos salsapeol (salsa ikka ühendab).

Safari valisin samuti SafariBookings lehelt. Kuna ma olin kuupäevade, hinna ja pikkuse suhtes üsna paindumatu, ei olnud liiga palju erinevaid valikuid. Seega kasutasin firmat nimega Swahili Paradise Tours. Kolmepäevase safari hind koos kahe ööbimisega maksis inimese kohta 400 USD ehk umbes 330 eurot, mis sisaldas 2 ööbimist kämpingus, edasi-tagasi transporti Dar es Salaamist, pargimakse, kõiki söögikordi (2 hommikusööki, 2 lõunasööki, 2 õhtusööki), 4-veolise safariautoga safarimatka, paadisafarit jõel ja jalgsimatka. Tegemist on väga soodsa hinnaga (nii öelda säästuhinnaga) ja tegelikkuses saab selle eest päris palju. Kõik siiski nii “lilleline” ei olnud ehk natuke lähemalt minu kogemusest ja mis täpsemalt juhtus.

1. päev: teekord Dar es Salaamist Selousi

Selousi on võimalik Dar es Salaamist minna nii lennukiga kui ka mööda teed, mis on tunduvalt odavam. Kilometraažilt pole see tegelikult nii kaugel – ligi 200 km ehk Tallinn-Tartu ots. Kuna tee sinna on väga halb, läheb sõiduks vähemalt ca 5-6 tundi. Valida saab kahe tee vahel: pikem ja parem ning lühem ja halvem. Tegelikkuses on mõlemal päris halvad – suuremas osas kruusa- ja liivateed, suurte aukudega ehk sõita saab heal juhul umbes 50 km tunnis.

Alustan algusest ehk kogu safari hakkas viltu vedama sellest hetkest, kui jõudsime hommikul kell 9.00 Dar es Salaami ja kedagi vastas ei olnud. Reisi kontaktisik Jimmy ütles, et autojuht on ummikus ja jääb 20 minutit hiljaks. Tegelikkuses läks üle tunni (kohalik ajaarvamine on nagu ta on). Oluline oli õigel ajal startida, et jõuda päikseloojangu ajaks paadisafarile.

Vastu tuli meile täiesti umbkeelne kohalik, kelle ainukesed sõnad olid yes, no, good car, okay. Sõitsime kohtuma reisifirma esindajaga, et ülejäänud raha maksta ja auto vahetus teha. Kui alguses tuli meile vastu suhteliselt viisakas mikrobuss, siis vahetasime selle aastaid ja elu näinud neliveolise vastu, mis väidetavalt tuli just parandustöökojast, et olla sõiduks valmis. Üsna pea muidugi selgus, et vist ei jõutud töödega ikkagi lõpuni, sest juba ligi 30 minuti pärast ikka veel linnapiiril olles pöörasime sisse järgmisesse remonditöökotta “õli juurde panema”. Tegelikkuses oli viga suurem kui õli, sest käigukast lakkas töötamast. Meie autojuht muudkui korrutas,et ‘good car‘ ja ‘fix car’. Jõudsin juba tuuri korraldajaga kontakteeruda uue transpordi osas, kuid meie õnnetuseks hakkas auto pärast 45 minutit putitamist tööle. Tundus väga kahtlane, et sellega kaugele jõuame (eriti arvestades teeolusid) ja ega ei jõudnud ka. Kahjuks järgmine koht polnud enam remonditöökojas, vaid keset tühermaad, kus polnud ei levi ega ka inimesi. Autojuht üritas teha nägu, et remondib autot, kuigi isegi minusugune autovõhik sai aru, et sellega me kuskile täna ei sõida.

Lõpuks tegime talle selgeks, et mõistlik oleks peatada mõni auto, kes meid kämpingusse kohale viiks, kuna edasine safari oli organiseeritud juba majutusasutuse poolt. Meie “õnneks” peatuski õige pea üks päris uhke safariauto, mille sees oli pulmareisil olev Egiptuse paar, kes olid lahkelt nõus meid ära viima. Kuna nende lend oli hilinenud ja autojuhi kindel eesmärk oli nad paadisafarile toimetada, hakkas pihta tõeline ralli.

Mina ja mu sõbranna saime istuma kõige taha ning Egiptuse naine soovitas meil kohe ka turvavööd kinni panna, sest sõit olevat natuke künklik. Kohalikud sõidavad siin muidu ka nagu hullumeelsed, aga see oli ikka midagi muud. Hüppasime üles-alla, edasi-tagasi. Muidugi oleks võinud autojuhile öelda, et ta võtaks natuke vaiksemalt, aga miskipärast mõtlesime, et küll nad teavad, mis nad teevad, sest sõidavad selliseid teid igapäevaselt. Tuleb välja, et siiski ei tea. Umbes 30 kilomeetrit enne parki oli järjekordne lahtine liiv, auto libises käest, juht vajutas pidurit ja olimegi üle pea rullumas enda lahtise safariautoga. See kõik käis nii kiiresti, et ega midagi mõelda ja teha ei jõudnud. Järgmisel hetkel rippusime juba pea alaspidi ja tundus, et eluvaim on sees ja kõik vist korras.

Kõik said autost välja omal jalal. Mina ja mu sõbranna olime kõige tervemad (mul oli vaid miniatuurne südamekujuline sinikas), kuid Egiptuse mehel oli suurem peahaav ning ta ei saanud lõuga liigutada. Auto oli risti teel ning kellelgi levi polnud, mis tähendas, et autojuht läks otsima abi. Kuna Egiptuse mehe vigastused olid kõige suuremad, olid nad üsna paanikas. Kummaline oli mõelda, aga ma olin nagu täiesti emotsioonitu ja rahulik. Mõtlesin, et võib-olla peaksingi kuskil esmaabis töötama. Õnneks olid lähistel teetööd ning meie autojuht saabus tagasi mõne inimesega. Kohalikel oli nagu ikka pole-pole ehk “aega on” mentaliteet. Kõike võeti rahulikult ja aegluubis. Mingi hetk suutsime kõik asjad autost kätte saada. Meie kämpingukohani oli umbes 30-minutiline sõit. Seda, mis sai edasi Egiptuse paariga ning kas nad toimetati lennukiga Dar es Salaami haiglasse, ma ei tea. Antud õnnetus oleks võinud lõppeda palju halvemini, mistõttu pani see hetkeks natuke mõtlema kõige üle.

2. päev – Game Drive safaril

Parki mineku jutt sai nüüd väga pikk ja võib tunduda nagu kogu safari oleks olnud väga halb. Üritasime ennast mitte liigselt sellest vahejuhtumist häirida lasta ning juba järgmisel hommikul ootas meid uus giid enda safariautoga, et suunduda terve päeva kestvale safarile. Esiteks tahan öelda ülivõrdes kiidusõnad meie giidile Robsonile, kes on üks kõike toredamaid kohalikke, keda selle aja jooksul kohanud olen. Suurest tänu temale oli kogu päev väga meeldejääv.

Sisuliselt oli meil privaatsafari ehk autos olime vaid mina, Rumeenia türduk ja giid. See tähendas, et saime kogu päeva kujundada enda soovide järgi. Nagu mainisin on Selousi eelis see, et ei pea sõitma peateel, mis tähendas seda, et suurema osa ajast olimegi kuskil off-roadil. Kui mingit looma märkasime, saime kohe sinna sõita üle põldude ja metsade. Meil õnnestus päeva jooksul ära näha kõik tähtsamad elanikud nagu elevandid, lõvid, jõehobud, buffalod, hüaanid ning palju erinevaid kabjalisi ja linde. Lõunat sõime järve ääres koos buffalotega auto kapoti peal. Korra saime ka vihma, mis tähendas, et kõik teed olid ühe hetkega mudased ning kuna sõitsime lahtise safariautoga tähendas see seda, et olime ka ise üleni liivased ja porised. Samas selle liivase olekuga olen juba täitsa ära harjunud. Õhtul olime sõidust ja “Aafrika massaažist” (nagu giid seda nimetas) ehk künkliust autosõidust päris väsinud. Samas olid emotsioonid laes ja eelmise päeva seiklus korraks unustatud.

3.päev: paadisafari Rufiji jõel ja jalgsimatk

Pärast edukat safaripäeva hakkas natuke jälle viltu vedama, kuna ootamatult tabas meid tugev hoovihm ja äikesetorm, mis algas öösel ning kestis ka pool päeva. Hommikul kell 7.00 oli plaanis minna jalgsimatkale loomavaatlusele. Tänu vihmale oli meie kämpingu ala muutunud väikeses järveks. Kuna me mõlemad olime tulnud Sansibarile puhkusreisile, polnud meil sobivad safari – ja vihmariideid, otsustasime võsamatkale mitte minna. Paadisafarile läksin aga üksi, sest rumeenlannast reisikaaslase jaoks tundus see ka liiga ekstreemne ja ebamugav.

Rufiji jõgi on 600 km pikk ainult Tansaaniat läbiv jõgi. Selous safari üheks võluks ongi paadisafari, kuhu sageli minnakse päikeseloojanguks. Minu safari oli seevastu teistsugune – paduvihma käes ainukeses paadis keset äärmiselt laia jõge. Hoolimata vihmast nägin palju jõehobude perekondi ja gruppe, krokodille, ahve, erinevaid lindusid. Jõel võib tuure teha ainult mootorpaadiga, kuna mootor hoiab jõehobud, kes on Aafrika kõige ohtlikum loom, eemal. Kanuuga vaikselt seilates võib jõehobu paati rünnata. Samuti oli paadis lisaks “kaptenile” ka giid, kes loomade kohta huvitavat infot jagas. Matk oli küll vesine ja märg, kuid jäin väga rahule ja mäletamist väärt kogemus.

Majutus – Selous Mapumziko Lodge

Minu majutuskoha kategooria oli budget ehk säästumajutus. Mida tähendab endast säästumajutus? Minu meelest tegi see silmad ette nii mõnelegi Sansibari hostelile/hotellile. Tegemist oli telgiga, kus olid voodid, isiklik WC ja dušš sooja veega (pole tavaline). Samuti oli kämingus parem internet kui Sansibaril. Otse meie telgi eest avanes vaade järvele, mis on elevantide õhtune jalutuskoht. Kas on võimalik soovida paremat kohta päikeseloojanguks? Lisaks oli söök väga maitsev. Eelroaks saime isegi kõrvitsa -ja sibulasuppi, mis pole eriti tavaline toit siin. Kõige suurem kiitus läheb aga kämpingu töötajatele – siiralt heasüdamlikud ja meeldivad inimesed. Kui safarikorralda ja autojuhiga olid pigem ebameeldivad kogemused, siis kämpingu töötajad ja safari giid olid imelised. Iga kell julgen soovitada seda kohta.

Tagasitee läbi Dar es Salaami

Pärast paadisafarit tuli jälle võtta ette teekond Dar es Salaami. Meie umbkeelne autojuht oli meile uue sõidukiga järele tulnud. Kuna terve öö ja ka pool päeva sadas vihma, olid teeolud halvad ja mudased ning pidime kasutama pikemat marsruuti, mille lõpuosa on asfalteeritud. Tee tagasi tundus jälle nagu igavik täis rappumist ja loksumist. Esimene osa teest oli kruusa – ja liivatee, mis tänu vihmale oli muutunud rohkem mudateeks. Paljud rekkad ja bussid olid kraavis või mudas kinni, mistõttu oli vahepeal tee blokeeritud. Paar korda tekkis autoga jälle kerget libisemist. Nii kui tundus, et autojuht liiga kiiresti sõidab, manitsesime teda kiirust vähemaks võtma. Kui lõpuks pimeda saabudes Dar es Salaami jõudsime ja enda linnale vaatega korterisse jõudsime, olime ikka õnnelikud küll. Minu Rumeenia sõbranna ehmatas see kogemus rohkem ära, mistõttu ta nädal hiljem otsustas koju tagasi sõita, kuigi muidu oli planeerinud olla Sansibaril vähemalt märtsini.

Ma loodan, et see postitus kedagi ära ei hirmutanud. Kokkuvõttes jäin ma väga rahule, lihtsalt oli grammi jagu rohkem seiklusi, kui oleksin oodanud. Selousi külastamisel tuleks lihtsalt arvestada, et kaks päeva kolmest safaripäevast kulub peamiselt sõiduks. Samuti kui tundub, et autojuht liigselt kiirustab või midagi on korrast ära, siis sellele ka tähelepanu osutada. Vahel arvatakse, et Aafrikas ja Aasias turvavööd ja kiivrit (rolleriga sõites) kasutama ei peaks, kuid tegelikkuses on neil ka siin väga oluline funktsioon – ilmselt isegi tähtsam kui Eestis.