Päev geishana

Tänase päeva organiseeris mulle Kyohei ema Chiaki. Ega ma täpselt ise ka ei teadnud, mis mind ees ootab. Hommikul võtsime suuna Tokyo poole. Esmalt käisime sumo areeni juures, kus oli ka väike muuseum. Baruto pilte kahjuks ei olnud. Siiski õnnestus ühte sumo tänaval näha. Päris naljakas vaatepilt – lilla “kleidi” ja patsiga hiiglaslik mees sõidab rattaga.

Edasi suundusime Asakusa piirkonda, mis on natuke nii öelda vanalinna moodi. Peamine atraktsioon on budistlik tempel Sensoji. Sinna viib pikk kitsas tee, mis on paksult rahvast täis ning kus müüakse kõiksugu jaapani vidinaid ja maiustusi/krõpse ning muud taolist. Mind viidi esmalt aga hoopis ühte kostüümilaenutusse, kus mulle pandi selga täisvarustuses kimono ning jalga traditsioonilised jalanõud.

Esmalt sain aru, et lähme lihtsalt seda proovima. Tegelikkuses pidin sellega pool päeva ringi käima. Kuna blond kimonoga naine pole vist väga levinud, sain päris palju tähelepanu. Jalutasime templi ümbruses ja seal lähistel ringi ning Chiaki tegi minust iga nurga tagant pilti. Ta oli küll mega vaimustunud. Ise tundsin ennast natuke kummaliselt selles kostüümis. Õnneks ilm oli täpselt paras ja “plätud” ka päris mugavad.

 

Suundusime ka muidugi koos lõunale, et mulle järjekordset Jaapani rooga tutvustada, mille keskmeks oli tororo. See on üsna kleepuv kastme moodi asi, mis tehakse teatud sorti magusa kartuli (jamss)  riivimisel ning segatakse jaapani puljongi, wasabi ja rohelise sibulaga. Tororo valatakse mugitorole (riisi-nisu segu) ning peale raputatakse vetikapuru. Kõrvale veel lisaks tofu, mõned aedviljad, miso supp. Ausalt öeldes mulle see väga ei meeldinud – kohati meenutas üsna maitsetut limast asja. Halb otseselt ei olnud, aga rohkem ei tahaks.

 

Pärast lõunat hüppasime taksosse (mina endiselt kimonoga), et minna vaatama Jaapani traditsioonilist teatrit kabukit. Etendus ise on kokku 4 tundi, aga me valisime lihtsalt ühe vaatuse. Raske on seda siin lühidalt kirjeldada – suured kostüümid, muusika, mehed räägivad väga ilmekalt – kohati vinguva häälega. Tänu sisukirjeldusele lugemisele sain enam-vähem aru ka, mis toimub. Väga huvitav kogemus, aga tund aega oli enam kui küll. Teatrisaal ise oli hiiglaslikult suur, mitu korrust rõdusid.

Kui etendus läbi sai, oli kell juba peaaegu viis ja ma olin ausalt öeldes juba oma kaunist kostüümist üsna väsinud. Tibusammudel kõndimine on natuke teistmoodi kui muidu harjunud olen. Õnneks sõitsime metrooga tagasi kostüümilaenutusse ning sain oma igapäevase riided jälle selga panna. Linnatuuri lõpetasime hoopis Tokyo jaamas asuvas kaubanduskeskuses macha kohvikus väga mõnusa macha jäätisega. Seda tahan küll veel reisi jooksul süüa.

 

Õhtusöögiks leppisime kokku, et kohtun Kyohei ja tema isaga Chiba linnas. Selles pidin minema rongi peale. Kuna jõudsin peatusesse nii viimasel minutil, ei olnud väga aega vaadata, mis metroole astun. Ainult seda nägin, et liin on õige. Sõitsin siis rahulikult mõnda aega õige liiniga vales suunas, aga lõpuks õnnestus ikka õige metroo peale jõuda ning ka õiges peatuses väljuda. Kokkuvõttes väga meeleolukas ja põnev päev.

Siiski ei saa ma vahele jätta tänast toidunurka ehk reedesed maitseelamused. Lõunasöögist ma juba rääkisin ehk alustame hommikust. Hiroaki on väga vaimustuses endiselt, et ma igasugu toite söön ning üritab mind ikka ja jälle proovile panna. Täna hommikul tal see ka õnnestus. Toidu nimi on natto, mis on sisuliselt pärmi või bakteriga kääritatud sojaoad, mille segasin sinepi ja soja kastmega. Kokku moodustas kerget veniva ja kleepuva tati moodi “olluse”. Lõhn on paljude kirjelduste järgi nagu 10 päeva haisvad jalad. Mina kirjeldaksin seda kui oad kohvi, soja ja sinepiga. Ütleme nii, et mulle see ei maitsenud. Kyoheile seevastu antud roog väga meeldib eriti riisiga. Teine asi oli hapu ploom, mis on pool soolane, pool magus. Neile tegi see väga nalja ikka – pereema ja pereisa istusid minu vastas ning pildistasid, et mis nägu ma teen. Õnneks oli päris   hommikusöögiks ikka traditsiooniline riis, nori, muna ja miso supp.

Õhtust käisime söömas Hiroaki ja Kyoheiga Korea BBQ restoranis, mida jaapanlased väga armastavad. Kõigi laudade keskel on grill, kus ise liha valmistatakse. Igasugu erinevaid veiseliha osasid sai maitstud alates keelest kuni suguelunditeni. Ja mulle meeldis – taimetoitlast minust ilmselt ei saa siiski.

Paremal pool on veise keel

Hommikul mainisin neile veel, et mul on soolasest toidust kogu aeg nii suur janu, et õhtuti on selline tunne, et tahaks mitu ämbri vett juua. Lisaks ütlesin veel, et olen harjunud palju kohvi tarbima. Terve päeva jooksul kandis Chiaki seetõttu mulle igas võimalikus kohas vett ette. Kui kohvi läksime jooma, tellis endale tavalise suurusega musta kohvi ja mulle vist XXXL suuruse, millest jõudsin ära tarbida vaid poole. Nende külalislahkus on ikka piiritu.