Inle Lake on Nyaungshew piirkonnas mägede vahel asuv Myanmari suuruselt teine järv, mis on turistide poolt väga armastatud. Järv on ise üsna madal ning kasvab iga aastaga aina rohkem kinni. Peamised vaatamisväärsused ongi vee peale ehitatud majad ja külad; ujuvad aiad, kus kohalikud “peenarde” vahel paatidega ringi sõidavad, et aiasaaduste eest hoolitseda; kalamehed, kellel on eripärane meetod paadi sõudmiseks ühe jalaga aeru tõugates hoides teise jalaga tasakaalu. Paat on kohalikele antud piirkonnas kõige olulisem transpordivahend ühest kohast teise liikumisel.

Inle piirkonnas oleksin 1,5 päeva asemel tahtnud kindlasti kauem aega veeta, kuna vaadata ja teha on väga palju ning sealne atmosfäär on kuidagi teistsugune. Kindlasti tasub võtta paadituur, mis teeb peatusi ujuva küla erinevates töökodades. Meie grupi soovil käisime kohe pärast matka natuke pikemalt paadiga uudistamas, mistõttu eraldi pärast tuuri ei võtnud. Peatusime hõbeda poes, puutöökohas ja külastasime pika kaelaga naisi. Mulle ausalt öeldes ükski neist muljet ei avaldanud, sest oli näha, et need on ainult turisti eesmärgil loodud. Isegi pika kaelaga naised istusid seal nagu kaks kuju ja ees oli silt “tee minuga pilti”. Palju põnevam oli aga ümbritseva külaelu, põllu – ja kalameeste jälgimine. Võimalusel oleksin teinud kindlasti veel paadituuri päikesetõusul või – loojangul.

Kokanduskursus

Üheks meeldejäävamaks kogemuseks oli aga hoopis kokanduskursus (15 000 kyat – 9 eur), mis mul esialgu üldse plaanis ei olnud. Kokakoole on Nyaungshews päris mitmeid. Meie läbisime koolituse Mercury kokanduskoolis, mille leidsime juhuslikult enda hosteli lähistelt.

Grupis oli meid kokku 8, kellega sain tuttavaks juba Baganis ja enne matka. Kell 9.00 kohtusime enda õpetajaga ning pidime igaüks valima, mida tahame kokata. Valikus olid erinevad kohalikud karrid ja traditsioonilised salatid. Minu eelistuseks oli kõrvitsa-kana karri ja Myanmari teelehe salat. Seejärel suundusime kõik koos turule, et toitude jaoks vajalik tooraine osta. Turul tutvustas kursuse juhendaja meile kohalikke erinevaid tooteid ning suurt osa neist saime ka proovida.

Päras toidukraami ostmist läksime tagasi kokakooli ja söögitegemine võis alata. Juhendajaid oli kokku kolm, kes aitasid ettevalmistusel ning maitsete lisamisel. Samuti tegid nad  lisaks veel ise erinevaid fritüüritud snäkke, tempura köögivilju, Shan nuudlisuppi ja küpsetatud banaani.

Meie laud oli ülimalt rikkalik, et andis seda kõike süüa. Õnneks leidsin endale õiged reisikaaslased ehk neile meeldis sarnaselt mulle palju süüa – seega ei pidanud end imelikult tundma. Kõik söök oli imemaitsev ning antud koolitus ületas kõik mu ootused. Mitmeid meie seltskonnast olid käinud kursustel ka teistes Aasia riikides, kuid ka nende arvamusel oli antud kogemus kõigist parim.

Veiniistandused

Inle piirkond on tuntud ka veiniistanduste poolest ning üsna populaarne on käia veine degusteerimas. Kuna reisisin enamasti prantslasega, ei pannud nad suuri ootusi Aasia veinile ehk proovimas me seda ei käinud. Küll aga rentisime hostelist ratta ja sõitsime linnast välja veiniistandusse päikeseloojangut vaatama. Kogu retk oli parajalt koomiline, sest antud jalgrattad ei olnud kõlbulikud mägise kruusatee jaoks. Tagasi pidime tulema kottpimedas, üritades natuke valgust saada mobiili taskulambiga ja samal ajal mäest alla sõitma üle hiiglaslike kivide. Paras retk ikka! Vahepeal oli küll tunne nagu oleksin kuskil laagris. Ainuke erinevus, et saan teha ainult neid tegevusi, mida ise tahan.

Veinide koha pealt tegelikult kuulsin, et need ei olegi nii halvad. Kuna ise ei proovinud, ei saa hinnangut anda. Samas ma pole ka eriline veiniekspert ehk ilmselt minu arvamust väga tõsiselt võtta ei saaks.

Kokkuvõttes soovitan Inle jaoks planeerida kindlasti minimaalselt 2-3 päeva, et saaks seda rahulikult avastada.