Kolmas kruiisi peatus oli Mehhiko saarel Cozumelis. Mehhiko on mulle alati huvi pakkunud, mistõttu olime sellest sadamast ka kõige rohkem elevil. Seda ka õigustatult, sest nii minu kui ka Aedi meelest oli see parim peatus.
Laevast saime maha kell 10 ning sadamas oli lisaks meie “paadile” veel kolm suurt kruiisilaeva. See tähendas, et umbes 10 000 turisti saabub korraga ühele saarele. Tundub küll natuke hirmuäratav, aga tegelikkuses sujus kõik hästi. Sadamast välja saamiseks pidi muidugi kõige pealt läbi jalutama tax free alkoholi ja lõhna poest ning seejärel väikesest šopingukülast, et saaks kohe ostlema hakata. Meie läksime sealt kiiresti mööda, et enda päevakava paika panna. Kindlaid plaane selleks päevaks ei teinud – mõttes oli natuke randa, hea söök ja jook ning linnas ringi vaadata.
Sadamast välja saades ootas meid muidugi jälle sada erinevat taksojuhti ja eksursioonide pakkujat, kes oma teenustega üle tahavad valada. Me ei jõudnud väga mõeldagi enne kui juba olime takso peal koos sakslastest paariga, et sõita väidetavalt rannaklubisse, kus on võimalik ka snorgeldada. Üldjuhul on sealkandis kõik rannad tasulised ning valida on erinevate pakettide vahel. Kõige populaarsemaid on näiteks Mr Sanchos Beach Club, kus 55 USD eest saab terve päev all inclusive söögi-joogi ning luksusliku rannaklubi koos basseinide ja muude lisadega.
Meie panime oma ranna valikuga natuke mööda- 17 USD saime pääsme klubisse, tooli, mõned veespordi võimalused, aga selle raha eest oleks ilmselt ilusama ranna leidnud. Erilist snorgeldamist seal ei olnud ning samal ajal ka väga ujuda ei saanud, sest põhjas olid korallid. Rannaklubides on Mehhikos tavaline, et vahepeal käivad teenindajad sulle tekiilat müümas ehk otse pudelist otse kurku, mis tähendas, et mõned inimesed meie rannas olid päris purjus.
Pärast mõnda tundi rannatamist olid kõhud päris tühjad ning foresquare ja tripadvisori soovituste järgi otsustasime minna lõunale kesklinnas asuvasse restorani Pancho’s Backyard . Taksosõit linna kestis päris kaua ning maksis umbes 17 USD. Kui kohale jõudsime tundus koht väljast üsna uhke ja kallis. Tegelikkuses olid aga hinnad väga mõistlikud. Alustasime kohe frozen mango-maasika margaritaga ja täiesti ausalt, siis see oli ilmselt mu elu üks parimaid kokteile. Võib-olla muutis kogu kogemuse nii heaks ihtsalt kogu see Mehhiko meeleolu, pärast randa rammestus, taustal olev muusika
Toit oli samamoodi suurepärane. Minu valikuks osutus kana-veise fajita, mis serveeriti kohaliku guacamole ja oapastaga. Kõik oli lihtsalt nii hea, maitsev ja värske. Ma ei tea, kas need margaritad ka natuke mõjutasid, aga olime lihtsalt vaimustuses. Selle reisiga sai minust ikka väga suure Mehhiko söökide, vürtside, salsade armastaja.
Pärast restorani jalutasime niisama ringi kohalikus vanalinnas ning poodides. Uudistasime suveniire ning proovisime kohalikke maiustusi, salsasid ning muidugi ei jätnud erinevate tekiilade degusteerimist vahele. Kui muidu tekiilat paljalt väga ei jooks, siis seal oli igasugu põnevaid erinevate maitsetega variante. Ei jäänud palju puudu, et Aet oleks endaga koju mõned kaasa toonud. 😀
Mõtlesime laeva tagasi minna takso asemel hoopis jalutades. Me polnud aga päris kindlad kui kaugel “paat” üldse asub, sest takso sõitis sinna üsna pikalt. Lõpuks kõndisime natuke üle tunni aja ning jõudsime üsna täpselt kella 6ks laevale, mis oli viimane lubatud aeg.
Emotsioonid Mehhikost olid suurepärased isegi kui saime seda vaid üsna loetud tunnid nautida. Sinna tahaks kindlasti pikemale reisile minna! Kruiisil käimine ongi nagu degusteerimine ehk natuke saab maitse kätte, et siis otsustada, kas tahta veel või mitte.
Lisa kommentaar