Esimene peatus oli meil Jamaical linnas nimega Ochios Rios. Laev jõudis sadamasse nagu plaanitud kell 9.00 ning kuigi kujutasin ette, et väljumine on Rootsi laevale sarnaselt masside trügimine, oli see vastupidiselt hoopis palju lihtsam. Jalutasime esimeselt tekilt välja, paar sammu mööda silda ning olimegi Jamaica territooriumil. Kaasa pidi võtma vaid kajutikaardi, mis sisenemisel ja väljumisel skaneeritakse ning nende süsteemi ilmub sinu pilt ja kõik andmed.
Blue holes ja vettehüpped
Plaanisime ka ühe lühikese eksursiooni koskede juurde. Kuigi laeval ja kruiisi broneerimise leheküljel üritatakse iga hinna eest erinevaid eksursioone „pähe määrida“, tegin Eestis natuke uurimustööd ja broneerisin meile Karandas Toursi kaudu tuuri. Esiteks oli see odavam ning teiseks oli meid kokku vaid neli ehk tunduvalt mugavam kui 15-liikmelise või suurema grupiga.
Sadamas saime autojuhiga kokku ning sõitsime umbes 30 minutit läbi linna metsa koskede juurde. Linnas oli kõik mõnusalt kirju ning loodus lopsakas ja roheline. Koskede juures soovitati meil osta kummijalanõud. Õnneks me need ka soetasime, sest vastasel korral poleks seda eksursiooni olnud küll võimalik läbida. Sisuliselt siis sumpasime jões läbi kärestike ja hüppaside erinevalt astmetelt alla jõkke. Alustasime madalamalt ja viimane oli juba päris korralik. Meie nii öelda giid oli nagu väike kiire Jamaica ahv, kes lihtsalt jooksis mööda neid kärestikke ja kivisid. Mulle igasugu ekstreemsemad asjad meeldivad, mistõttu need hüpped olid väga meelt mööda. Tegelikkuses oleks pidanud vesi olema erk sinine, aga kuna viimastel päevadel oli sadanud vihma, polnud õiget värvi näha. Üldiselt oli tegemist muidugi üsna nii öelda “turistika” asjaga, aga selle raha eest jäime rahule.
Linnamelu
Pärast eksursiooni viis autojuht meid tagasi laeva juurde, käisime seal lõunat söömas ning suundusime linna uudistama. Linna lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt – tänavad on erinevaid värve täis, Bob Marley taolised rastamehed kõnnivad ringi, raggae muusika mängib ning iga nurga peal keegi suitsetab marihuaanat või üritab seda sulle müüa. Lisaks on muidugi palju turistidele mõeldud poode, kust on võimalik osta suveniire või tax free alkoholi. Meie jalutasime niisama tänavatel ringi ning selline mõnus vibe oli igal pool. Inimesed on küll üsna pealetükkivad, kuid samas sõbralikud ja kuidagi tsillid. Võib-olla nende riietumisstiil juba tingib seda.
„In Jamaica we have no problems“
Jamaica ise on tegelikult väike saar, kus elab umbes 2,8 miljonit inimest. Ametlik keel on inglise keel, aga kohalikud räägivad patwa slängi, mis on segu prantsuse, inglise ja hispaania keelest. Nende üks moto on „out of many one people“. Mõned huvitavad väljendid on näiteks
- Hi, mon = Hi, man
- Whaap?=What’s up
- Airi = Doing good, having fun
Üldse pooldavad nad nii öelda murevaba elustiili. Tegelikkuses on muidugi raske selle 6 tunni põhjal hinnata, kas see ka päriselt stressita elu on. Nagu meie giid ütles „In Jamaica we have no problems, only situations“. Või siis nende põhilause „one love“. Igaljuhul saime selle lühikese aja jooksul esmase mulje Jamaicast kätte ning siia oleks huvitav kunagi ka pikemalt tagasi tulla. Paljudele ameeriklastele oli Jamaica nii öelda šokk ja ebameeldiv ehk nii vaene ja pealetükkiv. Kuna olen ise palju hullemates kohtades käinud, ei tundunud see mulle nii hull. Siiski on Jamaica mõrvade määr maailmas üks kõrgemaid, mis on tingitud suurest salanarkootikumide veost ning võitlustest politsei ja gängide vahel.
Kell 16.30 pidid kõik laeval tagasi olema. Me jõudsime juba natuke varem. Enne muidugi saime veel korraliku äikesevihma kaela ehk olime nagu kaks läbi ligunenud nuustikut. Aedil, kes on suur äikesekartja, hakkas korraks isegi täitsa hirmus. Enne laevale sisenemist on veel alati kottide kontroll, sest alkoholi ja muid jooke ei või endaga kajutisse viia ning kõik ostetud joogid saab tagasi pärast kruiisi lõppu.
Laevas sõin veel pre workout jäätise (kas ma juba mainisin, et jäätis on 24/7 tasuta) ning suundusime jõusaali, et natuke energiat kulutada enne söögirallit. Õhtuöögiks tegime end jälle ilusaks, proovisime Horizondi restoranis kõikvõimalikke sööke ning pärast kuulasime erinevaid live esinejaid. Selline see laeva elu on!
Lisa kommentaar